Roosad sandaalid

Pehme, soe tuul mängib merekarpidest tuulekellaga. Kiik õõtsub. Sulen silmad ja nii saan ette kujutada, et olen merel. Suurel, ääretul, sinisel, turvaliselt kõikuval merevaibal. Päike mängib peitust pilvetuttide vahel ja nii on lihtne kuumust taluda. Rammestus ja unine olek. Maailm pöörleb aeglasemalt, nii näib. Aeg puhkab.

Kaon saarele ja siin ei tea keegi ajast, rääkimata tundidest. On hommik, päev, õhtu ja öö. 

Vaatan vaiksel hommikul kõrget sinist taevast ja soovin, et nii jääkski. Rahu ja lihtne olemine. Paljajalu kastesel rohul, maa hingab läbi mu taldade, nõmm-liivatee õisikud varvaste vahel. See kõik on enne, kui suundun lasuursinise veega randa. Lainetriibud liivasele põhjale tõmmatud kui noodiread. Astun, vesi embamas pahkluid, siis põlvi ja aina edasi kuni olen rinnuni vees. Kargust jagub ja naudingurõõmuni on mõni silmapilk. Siis, ihu harjub ja leebub. Tõmbed muutuvad pikaks ja meist saab toimiv paar: üks hoiab, teine hõljub. Kauaks, ma ei tea. Pikalt, arvan. Tõusen veest kui Veenus. Liivasel rannal ootamas üksik sandaalipaar. Mu enda roosad. 

Kuumus vajub raskena terrassile. Närbunud lilled ja kõrbev rohi ootavad taevavett. See tuleb ette teatamata ja peaaegu selgest taevast. Viskan kleidi seljast ja lasen sajul palavat ihu jahutada. Joon ja jumaldan. Vesi nõrgub tilgaridadena keha mööda alla. Nagu kellegi tundlikud puuted. Suvevihma kergus ja ilu. Ilu, mis on vaataja südames. Siis jääb vihm üha nõrgemaks, lõppedes sootuks. Rohkem täna ei anta. Pigistan juuksed saunalinasse kuivaks. Endiselt Veenus? Ah, ei tea. 

Õhtu hiilib männitüvede vahelt ligi ja jääb jälgima. Aiavalgustus süttib, kuigi pole veel pime, hämargi mitte. Laon loetud ja lugemist ootavad raamatud laual üksteise otsa. Kas suve lõpuni jagub? Peab jaguma.

Otsin spotify'st üles Chappell Roani ja õhk liigub mu ümber, kleidisaba keerdub ümber jalgade. Pehmel triibuvaibal saavad mu sammud osaks rütmist. 

Ja äkki on öö. On esimesed ritsikad ja lõhnad, milles aimub küpsust, päikesest jäänud kuumust ja vihmaniiskust; mere soolasust ja väsinud tuule nõtrust. On see armastus?

Sulen enda järel ukse. 

***

Armastusega, Jo