Seal, kus valus ja valgus kohtuvad

 Kõnnin lumeta õhtus läbi sudu kodu poole. Tihke pimedus nagu keep ümber õlgade. Sammud rasked kui elukogenul. Pimedus, millest läbi pole võimalik minna. Mõtted on teravad ja kordavad juhtunut. Kuidas sai nii juhtuda? Miks mina? 

Napp tund tagasi kukkus maailm kokku. Nii tundub. Võib olla pole nii. Iga raske sammuga eemaldun suhtest, mis äsja lõpu sai. Vereta haav põlemas. Valu, mis kasvab pimedusest pimedamaks veel. Tuhm tee ja inglite nutt mu põskedel. Keegi, keda enam kutsuda ei saa. Ei või. 

Ei ole jagada seda õhtut, ei enne, ega pärast. Seda, et ma enam ei tea.

Mis.
On.
Armastus.

 

Süda on armastuse kosmos.

Tähtekildudest puistatud tee.

Langenud Ingel, kelle üleujutatud silmad sihti selgelt ei näe. Samm takerdub ja tiivad puudutavad maad. 

Ja aeg vaob Pimeduse Südamesse.

Kust veel siis armastust leida võiks kui mitte sealt?

Jo,

2. advent