Nõiutud

 Ta läheb, mantlihõlmad karges tuules hõljumas kehast kahel pool, andes talle pisut tontliku, suure linnu kujutise. Mina tõmban parkal luku täiesti kinni ja jään mütsi alt lahkujat kissis silmil jälgima. Mingu! 

Ise oli isekas. Tummine oma tahtmistes. Uskumustes kah, või siis mitteuskumistes. Reetmises. 

Surun peopessa taskupõhjas oleva kastanimuna. Trots on tugev. Jah, ma tean, et hiljem tulevad pisarad. Aga praegu vidutan ma silmi sellele mustale, poollendavale kujule ja olen enese üle uhke. Minu võit! 

Tunnen külma. Võdistan end ja poen sügavamale parkasse. Tuul on tugevam kui enne ja uhkab jäist õhku Nagu Urr, mõtlen. Külmast ei tohi mõelda, siis hangubki kõik - mõtted, tunded, olemine. Süda. 

Süda on see, mis ütleb, kui on hästi. Kuulatan. Ei miskit. Kuidas nii? Kuulatan uuesti. Tunnen, kuidas paanika tõuseb. Ei ühtki tukset, ei värelust, ei miskit. Vaikus. Tühi vaikus.

Tuul ulub ja vingub ja viskleb. Pöörleb mu ümber tihedalt-tihedalt. Haarab mu enda pöörisesse, külma kaissu. 

Siis nutan kristallpalees jääpiisku, millest sünnivad uhked jäised lossid ja kristalltoad. Kannan jäist pärga ümber pea ja südametühikus teravanurkset kristalltükki.

Sa läksid, võtnud kaasa mu südame.

***

Jo,

3. advent