Unenägu

Ma magan öö esimese poole sügavalt. Ärkan mingil hetkel, aga sunnin end uuesti uinuma ja siis ma näen und.

Ma kirjutan. Tuba on hämar, ainuke valgusallikas on mu arvutiekraan. Akna taga aimub sinist - see hommikueelne valgus, kus öö veel võimutseb, aga ta jõud on raugemas. Ma tõstan pilgu ekraanilt ja vaatan aknast välja, aga ei näe muud, kui jäälilli täis aknaruute. Tean, et sealt paistab tegelikult meri, aga veel on see ööga ühte värvi. 

Istun kõrge seljatoega tugitoolis, mis on mõnusalt suur, hoides mind otsekui süles. Olen oma kirjutamispesas. 

Olen õnnelik ja naudin seda eelhommikust aega.

Maja on vaikne ja soe. 

Mõtlen, et õues peab olema pakane, kui jäälilled õitsevad.

Siis suunan pilgu ekraanile ja tahan selle jäise ilu kirjutada looks. 

Juba tiirlevad tähed ja loovad sõnu. See uskumatult vabastav tunne. Kaotab aja su ümbert ja imab su oma maagilisse olemisse. 

Kuulen, kuidas sõnapilv tuulekellast möödudes seda õrnalt riivab - õrn helin. Siis veelkord ja veel.

Ärkan, sest heli ei tahagi lõppeda. On aeg, et tõusta argisesse, lumeta jõuluaega. Aga sest pole midagi, tunne on enda sees. Hõõgub ja loob reaalsega sildu. Pööripäev näitab Pimedusele kätte uue suuna.

Aga natuke on kahju ka, sest ma ei jõudnudki lugeda, mida unes kirjutasin. 

***

Pööriööl, 4.advent

Jo