Näärid

Aasta viimase päeva hommik. Tuul on endiselt turtsakas ja meri kuri. Lained rammivad üksteisest üle randa, saatjaks vihane kohin. Viltuse aasta viimane ponnistus. Surun näo sügavamale kasukakraesse ja naudin seda valus-vihast vaatemängu. Olgu, homme on sama. Peaaegu. Lihtsalt kuu on uus ja aastanumber samuti. Aga rannateed mõõdavad samad inimesed. Nookavad äratundmise märgiks. Inimesed mu kõrval. Mõni võõras omasem kui hea tuttav. Pööran minekule ja tuul tõukab tagant. 

Kas ma teen aasta kokkuvõtte? Oh ei! Igasugu ülevaateid ja kokkuvõtteid tuleb ise koju kätte: olen lugenud 41 raamatut, teinud nii mitu postitust, maganud nii mitu tundi. Personaalset ülevaadet ei tule. Ei taha. Ei tee. Mul on hea meel, et see 2025 saab kohe läbi. 

Aastalõpu puhkus on kui stop-märk: sa pead sellelt rongilt kas või korraks maha saama. Ma astusin. Naudin iga hetke, mille koduseinte vahel veedan; hetki, mis täidavad erinevad kohtumised, kus tõdemus, et avatud meel seob rohkem kui kontrolliv vajadus; hetki, kus pealispinna virvendus jõuab südamesse. Lähedased, sõbrad. Armastus kui varandus, mida nendega jagada. Anda vastu saamata. See, mis mind päriselt õnnelikuks teeb. Aeg mulle endale - lugemisele, liikumisele. 

Päev on pikem kui nädal tagasi, ent ikka võimutseb Pimedus. Las olla, tintmustas öös on oma võlu. Selline sametine ja kauge. Hooliv, samas mitteusaldav. Aasta viimane öö saab tähetäppidele lisaks  ilutulestiku värvilised laengud. Pidu kõigile. Kirju lehvitus ja ülemeelik tervitus. Meenub aastatetagune uusaastöö Hiiumaal, kus kõrge taevakumm oli tähtedest pilgeni. Krõbekülm, lumi sätendamas. See igatsus hõõgub hinges. Öö, mis söövitas end mällu. Hingepidu. 

Pigem mõtlen hetkele ja nääridele, lõpuks lumega õnnistatud pühale. Aastaring saab täis ja uus loeb juba tunde, et alustada.  Olen pikalt kirjutamispausi pidanud. Vaatan, kuidas kaminas tantsivad leegid ja erinevatel taspindadel võbelevad küünlad. Viimased selle aasta tulukesed. Head minekut, 2025.

Paberileht, kuhu kirjutasin märksõnad, on kokku volditud. Neist saavad uuel aastal teod, märkimaks rada, mille ise olen valinud. Kas ma kõike jõuan? Ei tea. Pole ju veel uude aastasse jõudnud.  

Raadios laulab ABBA oma igavikulist Happy New Year-i. Tõusen. Akna taga tantsivad tuules sinised tulukesed ja veel aimub toas nääripuu lõhna. 

***

Jo 💖