Kuumusest enne tuult
See on kõik ja samas mitte midagi. Palavaim suvi. Õhk on kuum sisse hingata ja välja hingates on olemine nagu tulelohel. Suvemajast umbes kahesaja sammu kaugusel asub rand tulise liivaga. Kell on kümme õhtul ja pisut on lihtsam on olla, kuigi õhk ei liigu üldse. Mähin voodilina enda ümber ja väljun majast. Kuumalaine, nii öeldi. Mitmes päev, nädal? Ei teagi, enam ei pea arvet. Astudes krõbiseb kuiv muru plätude all. Surnud rohi. Pinnas on pragunenud ja janus. Me kõik oleme. Rand on tühi ja seisab paigal nagu peaks hinge kinni. Jätan lina veepiirile ja sammun merre. Pikalt tuleb astuda, et vesi ületaks põlvede kõrguse. Vesi on soe, aga vähemalt korraks paneb ihu kihelema. Kastan end õlgadeni märjaks. Mind ei huvita, kui keegi näeb. Nähku. Palavus on nagu epideemia - miski pole olulisem kui leida jahutust, kas või sekundiks ja kedagi ei huvita, oled sa paljas või kaetud. Lohistan voodilina vette ja seon märja lina enda ümber. Mõtlen, et mitu minutit kulub kui see ära kui...
