Kuumusest enne tuult

See on kõik ja samas mitte midagi. Palavaim suvi.

Õhk on kuum sisse hingata ja välja hingates on olemine nagu tulelohel. Suvemajast umbes kahesaja sammu kaugusel asub rand tulise liivaga. Kell on kümme õhtul ja pisut on lihtsam on olla, kuigi õhk ei liigu üldse. Mähin voodilina enda ümber ja väljun majast.  Kuumalaine, nii öeldi. Mitmes päev, nädal? Ei teagi, enam ei pea arvet. Astudes krõbiseb kuiv muru plätude all. Surnud rohi. Pinnas on pragunenud ja janus. Me kõik oleme. Rand on tühi ja seisab paigal nagu peaks hinge kinni. Jätan lina veepiirile ja sammun merre. Pikalt tuleb astuda, et vesi ületaks põlvede kõrguse. Vesi on soe, aga vähemalt korraks paneb ihu kihelema. Kastan end õlgadeni märjaks. 

Mind ei huvita, kui keegi näeb. Nähku. Palavus on nagu epideemia - miski pole olulisem kui leida jahutust, kas või sekundiks ja kedagi ei huvita, oled sa paljas või kaetud. 

Lohistan voodilina vette ja seon märja lina enda ümber. Mõtlen, et mitu minutit kulub kui see ära kuivab. Maja juures riputan voodiline pesunöörile. Valge lina kui allaandmise märk. Olengi alla andnud. 

Aknad pärani, uksed avatud. Tulge aga! 

Suveöö häbenev tulek. Teab, et ei too leevendust. Ma ei kuulagi enam uudiseid. Vaikus on hõlmav. Sama nii õues kui toas. Võtan külmikust mullivee ja pigistan laimist maitseks mahla. See kosutab ja summutab sisemist tuld. Homme on homme. See on paratamatu. See on kõik ja mitte kui midagi, mõtlen.

Vajun akna alla tõmmatud sängi. Pea padjal, avatud aken pea kohal. Valgus tuhmub ja kaotab värvidelt erksuse. Mööbli piirjooned muutuvad pehmeks ja karvaseks. Minu hallides varjundites pehme tuba, mõtlen enne kui uinun.

Öösel ärkan sellest, et kardinad purjetavad üle mu näo. Nagu lained - edasi, tagasi. Siis ärkan päriselt. Tuul! See on tuul mis mu karidnais purjetab. Kuulen sahinaid - männilatvade õnnist liikumist.  Tuuletõmbusest kinnilangev köögiaken. Tõusen, et minna tuulele lähemale. Milline õndsus! Tuul mu kehal, juustes, sõrmede vahel. Voodilina kõigub joovastunult pesunööril ja pöörab end ümber selle, harutan ta lahti ja võtan tuppa kaasa. Kõlbab katteks. Hommikuni on veel loetud tunnid.

Uni tuleb tuulest. 

***

Jo