Reede

Kuidas on vaikuses olla?

Vaikne külmkapi urin. Lemmikruus tolmusel raamaturiiulil vastu sätitud raamatuid. Reede. Väljas surub lumi end vastu maad. Kuskil paugatab autouks. Siis on jälle kõik vaikne, vaga.

Kuulatan vaikust. Mu enese verepaine. Tummine mõttekriips. 

Ma ei saa sellest üle. Ma saan sellest üle. Muidugi saan! 

Vaikus mähib elutoa sisse. Kuhu siis nüüd?

Jälle paugatab kuskil mingi uks. 

See äratab lummusest. Toaseinad vahivad end läbi elu vastastikku: mis värv? tapeet? mis fotod? Kumb jääb peale? Õige, lagi!

Avan arvutikaane ja sulen, kui kirjad loetud ja kirjad kirja pandud. Arvutikirja mustrist kindakirja ei saa. Kindakiri kaitseb kandjat. Kes arvutikirja kaitseb? 

Kui tuuled tulid, siis läks ilm naksudes ülbeks. Kuigi, mis siin salata, mulle meeldib see näpistus. Natukene. Kui keegi su põski himustab, puna palgeil pilgeni. 

Tasases toas tärkavad taimed uuele ringile. Mõni kaotus, mida korvab äsja õitsema löönud potilill. Kuninglikud õied jumaldavalt õue vaatamas, seda valgust igatsedes ja enesesse ahmides. Nagu lapsed. Sosinal vahetamas muljeid, et kas nägid? aga seda? 

Isegi raamatu lugemiseks pole vaja lampi, nii valge on päev. Luban raamatu endaga rääkima. Vaikuse käed mind embamas. See ongi see reede.