Torm

 Toetan end vastu diivani seljatuge. Tuba on vaikne. Akna taga tiheneb pimedus. Ainus tunne on tühjus. Sisemine tühjus, mis võimendub toa vaikuses. Pimedus ja vaikus. Kumisen tühjusest. Söön peoga suhkrumandleid ja loputan suu coca-zeroga puhtaks. Järgmise, meelihellitava peotäieni. Tühjus, kus saab kumiseda, suureneb. Suletud ring. 

Kahetsus. Kadedus. Kaledus. On neid k-tähega algavaid enesehaletsejaid veel? Kindlasti. Heh, kah k-ga.

Korraldan peo. Katan laua. Triigin oma boho-stiilis kleidi ja jään ootama. Külaline tuleb täpselt. Ulatab veini ja suudleb põske. Huuled on külmad. Vein on odav. Toon köögist roa. See on ainuke, mis toas sooja levitab. Sööme vaikides. Toit on hea. Väga hea. Ma püüdsin, hoolimata tühjusest mu sees. Külaline mõmiseb. Sõnad on napid, täiesti üleliigsed. Silun kleiti. See varjab tühjuse kenasti ära. 

Hiljem mekutame odavat veini ja kõrvale haukame juustuküpsiseid. Neid läheb rohkelt. Et veini maitset peita. Süütan küünlad meeleolu loomiseks. Nappsõna on olematu. Vestlus seisab klaasist põrandal. Iga samm sellel mõraneb.

Tuul on õues paisunud lumetormiks. Aknad on vihast vihtumist täis ja korstnalõõr vingub olematus valus. Pidu on läbi saanud. Kell teatab kümnendast tunnist ja mul pole jaksu ega tahtmist enam võõrustaja olla. Lähen magamistuppa ja vahetan oma kleidi koheva hommikumantli vastu välja. Selles on jahenevas toas soe. See on soojem kui võiks olla Külalise embus? Ma ei taha teada. Võtan voodilt padja ja kapist teki. Külalistuba on jahe. Juhatan viipega kätte vannitoa. 

Oma voodis tõmban end kerra ja teki üle pea ning nutan õhtu patja. Nutan oma tühjust, oma haletsust. Siis saab uni kuivem. 

Torm muudkui pöörleb ja vaevleb. Matab maja. Matab õue.  

***

Jo

 

foto internetist