Kohtumine

 Istun oma lemmikraamatupoe kohvikus. Novembrikuu tuhm päev ei püüagi varjata, et rohkemaks pole ta suuteline: hall võidab. Poeaknal äsja sadanud vihmarajad. Tuulehood, mis vihma suvaliselt suunavad. Ometigi on hea olla. Leidsin riiulitelt raamatud, mida lugeda ihkan ja ostlemisjärjekorda seadsin. Nüüd on piimakohvi aeg. Ja ootuse aeg.

Täna on meie kolmas kohtumine. Muigan, kui sellele mõtlen. Kaks elu- ja suhtekogemusega inimest. Erinevad elud, lood ja siis valmis koos uut lugu proovima. Rüüpan kohvi. Olen kohal kolmveerand tundi varem, sest ma vajan kohtumiselevusest rahunemisaega, seda oma aega, et uudistada kauneid kaarte, uusi raamatuid, toredaid kingiideid. Nüüd olen ma rahulik ja valmis. Meiks. 

Muidugi on mõnus, kui kohtud päriselt elus, ilma igasugu kohtinguäppide ja sõprade poolt korraldatud pimekohtinguteta. Lihtsalt. Elu ise nügib inimesi teineteise poole. Kui vastu surud, siis... Peabki paika - tuleb siis, kui on määratud, kui tulema peab. Meie juhtusime kokku bussipeatuses. Bussipeatuse reklaamplakati arutelu. Spontaanne, vastandlikud arvamised ja kokkulangevad mõtted. Siis sama buss ja bussist väljudes telefonis uus kontakt. 

Võtan kotist telefoni. Vaatan üle saabunud e-kirjad. Veel on aega 10 minutit. Mõtlen, et võiksin tellida kardemonisaiakese - kohvikus lõhnab nii hästi. Samas - ma ikka soovin muljet jätta iseloomust ja eks see talje on pehme nagunii. Üks teine kord.

Mulle meeldib see sügisene rutt akna taga. Kõik liiguvad sihipäraselt, eri suundades, vahel põrkudes. Browni liikumine. Pead kapuutsides, mütsides. Autode vool ja trammide tremolod. Kõnniteedel märgade lehtede vaip. Elu on ehe. 

Poeuks teatab kellahelinal järgmise siseneja. Pööran pilgu. Sealt ta tulebki, mu prints valgel hobusel. Naeratus tõuseb silmadesse. 

Jaa. Mulle meeldivad need kurrud silmanurkades ja hallid meelekohad. Kihisen juba ette sellest vestlusest, mis sündima hakkab. Ajast ja inimestest ja nähtud etendusest, sellest, mida koos plaanime.

See kõik, mis inimese särama paneb. Nagu lamp, mille valgust juurde keerata saab.

Põsesuudlus ja silmade soojus. Nii me siis vastastikku istume ja aastad kaovad olematuks - nagu kaks noort inimest, kes on põnevil teineteise avastamisest. Soovist jagada kõike, mis sul on. Suudlevad tudengid. Vaatamine teeb hingele pai. Suudlev keskealine paar?

Need kerged puudutused vihmases novembripäevas ja lounge-muusika, kohvimasin jahavatb järgmist doosi ube ja ma pöörlen sügistuules koos märgade lehtede ja teadmisega, et armastus on siiruviiruline.

***

🧡Jo

                               foto internetist