Päev pöörab kummuli

 Meil kõigil on hetki, kus pind kaob jalge alt. Pudeneme koost kui pusle. Need murtud hetked, mis rammivad jõu ja tumma ükskõiksusega sinust üle. Olgu selle olukorra liblikatiivalöögiks kellegi pilk, vastuseks saadud vale sõnum. Murdejoon endise ja oleva vahel. Entusiastist pessimistiks. Langenud ingel, kelle tiibadest on kadunud jõud. Tahe üldse. Mõni ütleb - suhkruvajadus. Enamus ei pööra tähelepanu.

Ekraanid peegeldavad tuimalt tekste ja emotsioon on vaataja oma. Klik ja ekraan on tuhmmust. Aitab, ei ühtki tabelit, e-kirja, programmi enam. Töötool liigub lauast eemale. 

Pärisekraani taga sakutab tuul punaseid vahtrapäid. Teeb seda armutult ja otsustavalt. Kel jõud, sel... õud? 

Jõud kui võim, mis vale kätte sattudes jätab enda järgi põleva vao. Tuleuss sisiseb ja kes põletada saab, muutub tukiks. 

Sosistad sõnu, mis pole sinu omad, aga kuulaja kõrv on kikkis. 

Karjuda tahaks. Südamest. Üle kõikide õuede ja paljaks kistud puude latvade. Hääl väändub ja käed vajuvad rüppe. Sest sellest ei ole kasu. 

Sa korjad oma mõtted kokku ja paned kõrvale. Üks teine homme.

Tuimuse eest pagada pole mõtet. Lased selle vajuda kui teki üle kulmude. Sest üks teine homme...

Aga maailma pöörleb endiselt. Rahulikult, väärikalt. Kandes kõikide koormat, õudu ja rõõmu; laseb jõgedel voolata ja mägedele väriseda. Sest...

Üks. Teine. Homme.