kuskil kunagi keegi

Pole mõtet tuult tallata, kui enda tahe peidus padja all.
Siis ei lähegi! Siis ei tõusegi! Trots - see meeldib. Alati vastupidi, alati teistmoodi, alati eralduda.
Omapäi ja üksi. Ja teised? Kuskil kaugel taga, nii taga, et silm enam ei näegi. Tühjas vaikuses seista on keeruline. Keerulisem kui võis aimata.
Pole tuult, mille suund näitaks ära trotsliku vastupidise tee. Ruumitu, ajatu, iseenda naljakas vorm.
Äkki polegi teistest ees? Hoopis taga?
Enesekummardajate selts.
Hooajapiletita ja liikmemaks ei kuulu avaldamisele.

Ja siis see tuleb. Enne kui näed, kuuled  - kui sosin, mis lähenedes kasvab mühinaks. Siis tunned jõudu, mis su endasse haarab, murendab ja pudendab miljoneiks tükiks.

Seal, rohelisel välul, õitseb valgete karikakarde klump. Mu armastus.