Lõksus
"Tsau, kallis," hüüab mees mulle ukse vahelt ja peagi kuulen välisukse pauku. Igal hommikul. Nii kaua kui koos oleme olnud, on hommik kiire ja hilinev mees lahkub kaosest esimesena. Mina korjan kokku kruusid ja teelusikad ning värvin huuli, samal ajal saapaid jalga pannes.
Hea, et mees on läinud. Halb, et mul sellest hea on, et ma ei pea vestlema, ma ei pea osalema elus, mida nii väga tahtsin.
Mu toonasele kuulutusele - otsin meest, kes mind suudaks iseennast armastama panna - vastas tosin tühikargajat, sama palju erudeerituid ja surmigavaid abielumehi ning paras hulk neid, kellest elu on välja elatud. Ja siis tema, kes äratas uudishimu oma bravuurse suhtumisega ellu ja arrogantse keelekasutusega. Ma armusin. Mitte endasse. Mehesse, kes kaks päeva pärast esmakohtumist ütles, et minuta olla ei oska, ei saa ja ei taha. Blinkis kogu oma olemusega nii, et zombistusin ja olin jalamid nõus koos minema maailma lõppu.
Ja nüüd, istun hallis hommikus ja kogen, kui väga see kõik mind painab, rusub ja rõhub. Ma ei armasta seda meest. Enam ei armasta. Juba rohkem kui pool aastat tajun oma tunnetes muutust.Iga kooshetk on piin, iga otsavaade piiritu eneseületus. Ma vihkan ennast, sest ma ei suuda talle seda öelda. Ei suuda enda järelt ust kinni panna ja minna. Arg, argpüks! Saamatu, tühine, mannetu.
Olen läbinud teeskluse kõrgema klassi. Tööle jõudes naeratan kõigile, kõnnin läbi hommikuelevust täis koridoride oma kabinetti. Sulen ukse ja toetan end ohates vastu ust. Teesklen, et töötan. Mu to-do list pikeneb teha vajavast, aga ma ei tee mitte kui midagi. Arvutiekraan on tumm ja värviline.
Milline raiskamine! Päevapealt laseksin end lahti.
Ka see päev saab otsa. Olen super - teeseldud lõbususega suutsin kolleegidega lõunal käies olla vaimukas ja panna paika järjekordse teooriaid täistuubitud juhihakatise. Elu selles konnatiigis lihtsalt ei käi nii nagu keegi on raamatutes kiretult kirjutanud. Mu seesmine närbus teeb mu sõnad sarkastiliseks ja väljaütlemised teravaks. Nagu Saatan, kes kannab Pradat.
Ma ei lähe koju, otsustan.
Jalutan bussipeatusest lähedal asuvasse parki. Sügisõhtu on nukker ja niiske. Istun pruunile pargipingile ja vihkan oma teesklemist. Ma tahan koju jõuda siis, kui mees on juba seal, soojendanud üles ja söönud ära minu valmistatud lasanje, lugenud tahvlis uudiseid, röhatanud, istunud ümber tugitooli ja vahtimas tuima ükskõiksusega neid samu uudiseid, mida äsja luges. Silm vajub kinni ja ma lasen tal sinna jäädagi. Vargsi elamises hiilides ja toimetades, et mitte teda äratada ja astuda dialoogi, mis mind ärritab. Iga kord aina enam, iga kuramuse kord aina enam ja enam tülgastust tundes. Jumal küll, mida teha?! Mõned ööd õnnestub mul teda vältida. Oo, kuidas ma ennast vihkan! Mind võttes, hoian silmad tugevalt kinni ja ootan, millal ta lõpetab. Mees ei näi tajuvat, et ma üldse ei osale. Nagu hoiaks embuses elutut patja või seksinukku, kes vastu ei oiga ja käsi-jalgu ei liiguta. Ma ei saa aru, kuidas ta aru ei saa... Alguses üritasin enda peale kujutada kedagi teist, meenus üks kunagine kallim ja kohe ka see, et too oli veelgi mannetum, samas endast üsna heal arvamusel - naiste hordid ukse taga järjekorras ootamas ja sama kiiresti kui selgus mehe kesmisest nigelam voodielu, kadusid naised teisest uksest unustusse. Eks nende rohkus andis ju märku, et kõik pole tegelikult kuld mis hiilgab, paraku naistele meeldib sõnadesära. Igatahes lõppes see kujutlus nii, et mul läks süda pahaks. Ootasin pingsalt, millal mees lõpetab ja pagesin siis vannituppa. Esmalt oksendasin ja siis nutsin. Õnneks on mees õnnistatud peale aktiivset tegutsemist momentaalse unega. Sain vabalt oma emotsioonid duššinurka välja elada. Mõtlesin, et äkki aitab mind uus suhe, ent kes tahab mind, pealt neljakümmet ja polstris taljega teesklejat? Kust ma ta leian? Uuesti suhtlussaidile konto teha? Ei! Sellest ühest korrast piisas.
Edasi kulgeda, vait olla, emotsioonitult elada, valetada, teeselda. Naeratada samal ajal kui vihkad? Ei-ei. Ma ei suuda endale peegliski enam otsa vaadata. Vihkan oma elu, enda armastamise asemel vihkan ennast. Vihkan oma suutmatust sellest elust lahti lasta ja minna, lihtsalt ära minna. Kuhu? Kuhu ma läheksin?
Tibutab. Piisad on niitjad ja külmad. Novembri lõpp. Mul on külm istuda. Pime on. Laternate kollakas kuma valgustab vaid sõõri enda ümber. Hoian enda ümber kinni. Nutan tuliseid pisaraid koos taevase vihmaga. Tunnen, et see on lõks, kust pääsu pole.
Kõnnin. Kuhugi. Komistan ja kõnnin edasi. Tihe pimedus haarab mu endasse ja ma ei tea, kus ma olen. Ma olen nii väsinud. Iseendast. Mehest. Elust.
Kuidas ma saaksin sind armastada kui ma iseennastki armastada ei suuda?
Hea, et mees on läinud. Halb, et mul sellest hea on, et ma ei pea vestlema, ma ei pea osalema elus, mida nii väga tahtsin.
Mu toonasele kuulutusele - otsin meest, kes mind suudaks iseennast armastama panna - vastas tosin tühikargajat, sama palju erudeerituid ja surmigavaid abielumehi ning paras hulk neid, kellest elu on välja elatud. Ja siis tema, kes äratas uudishimu oma bravuurse suhtumisega ellu ja arrogantse keelekasutusega. Ma armusin. Mitte endasse. Mehesse, kes kaks päeva pärast esmakohtumist ütles, et minuta olla ei oska, ei saa ja ei taha. Blinkis kogu oma olemusega nii, et zombistusin ja olin jalamid nõus koos minema maailma lõppu.
Ja nüüd, istun hallis hommikus ja kogen, kui väga see kõik mind painab, rusub ja rõhub. Ma ei armasta seda meest. Enam ei armasta. Juba rohkem kui pool aastat tajun oma tunnetes muutust.Iga kooshetk on piin, iga otsavaade piiritu eneseületus. Ma vihkan ennast, sest ma ei suuda talle seda öelda. Ei suuda enda järelt ust kinni panna ja minna. Arg, argpüks! Saamatu, tühine, mannetu.
Olen läbinud teeskluse kõrgema klassi. Tööle jõudes naeratan kõigile, kõnnin läbi hommikuelevust täis koridoride oma kabinetti. Sulen ukse ja toetan end ohates vastu ust. Teesklen, et töötan. Mu to-do list pikeneb teha vajavast, aga ma ei tee mitte kui midagi. Arvutiekraan on tumm ja värviline.
Milline raiskamine! Päevapealt laseksin end lahti.
Ka see päev saab otsa. Olen super - teeseldud lõbususega suutsin kolleegidega lõunal käies olla vaimukas ja panna paika järjekordse teooriaid täistuubitud juhihakatise. Elu selles konnatiigis lihtsalt ei käi nii nagu keegi on raamatutes kiretult kirjutanud. Mu seesmine närbus teeb mu sõnad sarkastiliseks ja väljaütlemised teravaks. Nagu Saatan, kes kannab Pradat.
Ma ei lähe koju, otsustan.
Jalutan bussipeatusest lähedal asuvasse parki. Sügisõhtu on nukker ja niiske. Istun pruunile pargipingile ja vihkan oma teesklemist. Ma tahan koju jõuda siis, kui mees on juba seal, soojendanud üles ja söönud ära minu valmistatud lasanje, lugenud tahvlis uudiseid, röhatanud, istunud ümber tugitooli ja vahtimas tuima ükskõiksusega neid samu uudiseid, mida äsja luges. Silm vajub kinni ja ma lasen tal sinna jäädagi. Vargsi elamises hiilides ja toimetades, et mitte teda äratada ja astuda dialoogi, mis mind ärritab. Iga kord aina enam, iga kuramuse kord aina enam ja enam tülgastust tundes. Jumal küll, mida teha?! Mõned ööd õnnestub mul teda vältida. Oo, kuidas ma ennast vihkan! Mind võttes, hoian silmad tugevalt kinni ja ootan, millal ta lõpetab. Mees ei näi tajuvat, et ma üldse ei osale. Nagu hoiaks embuses elutut patja või seksinukku, kes vastu ei oiga ja käsi-jalgu ei liiguta. Ma ei saa aru, kuidas ta aru ei saa... Alguses üritasin enda peale kujutada kedagi teist, meenus üks kunagine kallim ja kohe ka see, et too oli veelgi mannetum, samas endast üsna heal arvamusel - naiste hordid ukse taga järjekorras ootamas ja sama kiiresti kui selgus mehe kesmisest nigelam voodielu, kadusid naised teisest uksest unustusse. Eks nende rohkus andis ju märku, et kõik pole tegelikult kuld mis hiilgab, paraku naistele meeldib sõnadesära. Igatahes lõppes see kujutlus nii, et mul läks süda pahaks. Ootasin pingsalt, millal mees lõpetab ja pagesin siis vannituppa. Esmalt oksendasin ja siis nutsin. Õnneks on mees õnnistatud peale aktiivset tegutsemist momentaalse unega. Sain vabalt oma emotsioonid duššinurka välja elada. Mõtlesin, et äkki aitab mind uus suhe, ent kes tahab mind, pealt neljakümmet ja polstris taljega teesklejat? Kust ma ta leian? Uuesti suhtlussaidile konto teha? Ei! Sellest ühest korrast piisas.
Edasi kulgeda, vait olla, emotsioonitult elada, valetada, teeselda. Naeratada samal ajal kui vihkad? Ei-ei. Ma ei suuda endale peegliski enam otsa vaadata. Vihkan oma elu, enda armastamise asemel vihkan ennast. Vihkan oma suutmatust sellest elust lahti lasta ja minna, lihtsalt ära minna. Kuhu? Kuhu ma läheksin?
Tibutab. Piisad on niitjad ja külmad. Novembri lõpp. Mul on külm istuda. Pime on. Laternate kollakas kuma valgustab vaid sõõri enda ümber. Hoian enda ümber kinni. Nutan tuliseid pisaraid koos taevase vihmaga. Tunnen, et see on lõks, kust pääsu pole.
Kõnnin. Kuhugi. Komistan ja kõnnin edasi. Tihe pimedus haarab mu endasse ja ma ei tea, kus ma olen. Ma olen nii väsinud. Iseendast. Mehest. Elust.
Kuidas ma saaksin sind armastada kui ma iseennastki armastada ei suuda?
Kommentaarid
Postita kommentaar