***

Ma ei jälgi sind. Ei unes, ega ilmsi.
Kui alles on vaid valu, siis mis mõtet on seda valu endas hoida?
Ma pole otsinud su praegust elu.
Pole minu stiil.
Kuigi saatus mängib sinuga ja lööb su kui tennisepalli pidevalt minu väljakule. Ma pööran pilgu, ma keeldun nägemast.
Minevik on kui klaasist uks. Suletud, uksekood unustatud. Ja ikka, kui läbi udu, su muigvel nägu kui parastus. Mille eest? Mille pärast see uks mind rahule ei jäta? Kus on viga, mida ma pimesi teinud olen?
Ma ei jälgi sind.
Pesen puhtaks kõik oma vikerkaared ja laotan need üle käidud teede.
Jää! Jää sinna kus oled! Püsi seal, selles ammuses hetkes, kui õitses aed ja palavust leevendas meretuul. Jää sinna aega, kus ma teadsin, mis on armastus.
Armastus on lendamine.
Kildudel kõnd on süütuna süü tunnistamine.
Ma ei jälgi sind.
Ma ei otsi sind.
Unustuse uksed, vaikselt ja kindlalt suletud.