Merest tulnud

Tulles tühjusest, üle ükskõiksuse ukseläve, kuskile kadunud sõprade pilkudest, valus ja teadmatuses. Otsides ja lootes ja lihtsalt olles.

Esimene: õhk. Soe, saan päikese poolt valgusesse mähitud ja kavalalt emmatud.
Teine: lõhn. Kuiva maa lõhn, ajuti kirbe ja vürtsine, siis niiske.
Kolmas: meri.
Sõnatu.
Sõnatu.
Suur sõber.
Piiritu. Kutsuv ja tukslev.
Nagu armastus, mis alles ootab oma avanemisvõimalust.
Ma lihtsalt seisan pudisel rannal ja ahmin iga keharakuga endasse hele-helesinist taevamerd.
Üdini sulades sellesse, lahustudes olematuks.
Kas saab veel inimene õnnelikum olla?
Aimduses, et ...
Tuul liigub üle mu keha, mis on puutetundlik ja reageerib kohe.
Samm veepiirile lähemale. Laine filigraanne pitsäär suudleb varbaid ja tõotab kõik maad-ilmad kokku: tule, ainult tule!
Krt, kus ma varem olen olnud? Kas ma olen üldse olnud?
Ja ma lähen, otse lainete pehmesse rüppe. Saan kaetud soolaste suudlustega ja lainevoogude embustega: ma olen sind oodanud, just sind. Jää minuga, ole minuga, saa minuks.

Üleval ja all, kõrval ja kaugemal - lained lükkavad keha rannale ja taanduses tõmbavad kaasa. Märg kiik, mis hellitab ja hällib: mängi minuga.
Hing huilgab ja rõõm kilkab. Läbipaistev mängukann, hõbedane sillerdus ehteks,

Tuul on tõrjutu osas ja muutub jultunuks. Ässitab ja kisub kiusu. Ärgitab laineharju kõrgemale tõusma, kiiremini jooksma.

Ma taandund. Ma ihalen. Piiskadest kaetud, lainejäljed kandades, astun uuena rannale. Pisut uimane, pisut pöörane, täis kohest igatsust naaseda.

Silmad meresoolast kipitamas, huuled märjad, veekergus kadunud. Pööran veele selja ja seal ta ongi.

Suu muigest viltu ja iseteadev pilk peeglikildudest sirav.
On aeg.

Armastusega, ♥