Rannal

Tee on kruusaklibune ja lörtsilögane. Rannatee. Sõidan tasa ja targu, kartes, et kohe jääb märkamata mõni kivi, mis kindlasti autopõhja kriibib või siis vajub ratas pehmesse porri ja ma jään üksi oma kinniistuva autoga siis tontlikult raagusvõsa vahele. Aga ei - mul on määratud kohale jõuda. Pargin auto. Väljudes haaran kaasa kõrvaklapid ja mütsi tagapingilt. Selle surun kohe pähe - hoolimata kõrgestkargest sinitaevast ja uhkeldavast päikesevalgusest, on mere ääres tuul. Jahe tuul. Etteheitev ja turtsakas. Kaob ja tuleb sikutab sind jälle. Surun mütsi kulmudele ja keerutan salli mitu korda ümber kaela. Klapid kõrvadesse ja ma olen valmis. Rännakuks iseendasse.

Kõmbin mööda jääkilde ja liivasegu, mis momentaalselt joonistab mu tallamustri ja laine ei ulatu seda püüdma. Veel. Nii jääb minust maha konkreetne jäljerida. Seal, vana ja kokkukukkunud linnuvaatlustorni juures tudiseb tuules kadakate salk ja sinna suundungi.

Laid laiub meres pisut piklikuna, näidates mandrile oma pehmemat poolt, teine, pisut karmim ja nurgelisem külg on avatud ulgumerele, selline veidi kõver croissant. Mmm.... meenubki kunagine piknik laiul, kui jõime vaarikavarre teed ja haukasime sõrmede vahelt pudisevaid koduseid sarvesaiu. Oma osa said nii sipelgad kui tiirud.

Kadakate alla on meri paraja palgi lükanud. Sobib mulle – istun, sirutan matkasaabastes jalad enda ette ja naudin: küll kehva, aga väike tullevari siiski. Päike särab nagu jõuab, aga veel on vara. Selle säraga saab praegu randa ainult uitajad ja tervisesortlased. Päikesevõtjad on veel talveunes.

Vaatan pisut areldi laiutriipu silmapiiril. Pelgan, et saareelanik teeb seda sama – istub ja vaatab mulle otse silma. Tema näeb, mine mitte. Ohkan.

Meie viimane vestlus uusaastaööl on saatnud mu päevi, mu öid. Vahel tõmbab argielu kardina vahele ja hetkeks olen toimekas, keskendun muudele asjadele. Aga öö lähendes, kui üksi olen, tuleb see pilk minu sisse.

Ma ei tea veel vastust ja ega seda minult praegu veel nõutagi. Kakskümmend üks päeva enne talvist pööripäeva peab mu otsus tehtud olema. Ma olen väljavalitu.

Miks mina? Kunksu pehme naer ja tõsin pilk: saad teada siis, kui su otsus on tehtud. Ja rohkm küsida ma ei saanud. See oleks olnud kohatu, suisa vale. Too kolmas, kellele pidulauda samuti koht oli kaetud, ilmus siis, kui mina juba unehõlmas olin. Mäletan, aga võibolla oli see uni... Kogu istus laua taga ja Kunks valas talle teed. Jutupobin, aga uni oli magusam. Ilus ka, muud ei mäleta. Hommikul, kui pärisin külalise kohta, naeratas Kunks salapäraselt ja Süsi nühkis hoolega mööda naise jalgu. „Tema oli Tema. Lihtsalt. Tule, teeme laiul ühe tiiru.“

Mööda ulgumerepoolset külge jalutades, küsis Kunks, et kuidas mulle laiul meeldib. „Meeldib. See on nagu ... palverännak või selline oodatud asi. Kui tean, et tulen, on kogu füüsis hakkamsit täis ja kõik töötab koos minuga, et mõte saaks kiiremini tõeks. Lahkudes jätan ma osa endast siia. Ma ei tea, aga nii ma tunnen. Jah, mulle meeldib siin.“ Tõstsin pilgu ja vaatasin uue aasta valget ilma. Esmakordselt olin tunnistanud, et see on koht, mida ma vajan, nii hingele kui kehale.

Sealsamas kostis Kunks, et talvisest pööripäevast saab laid uue perenaise. Ja tema tegi ettepaneku, et see võiksin olla mina. Oma vabast tahtest, oma soovil.

Seisatasin, vaatasin ehmunult tõtt Kunksiga. „Kuhu siis sina lähed?“

„Omal ajal saad teada. Saad kõigest ja kõik, kui tuled vabal valikult enne talvist pööripäeva siia. Minul on aeg minna. Rohkem ma ei tea, aga sügisel saan need 21 päeva olla koos sinuga. Ära otsusta praegu ja ära sellele üldse mõtle. See valik kas tuleb või siis mitte. Mine rahus koju ja ma ootan sind ikka laiule käima. Lihtsalt kui ühel hetkel on sul kindel äratundmine, siis... ma tean.“

Ta pööras hallihambulisele merele selja ja tema ees, mina sabas lonkisime vaikides tagasi majja.

***

Panen spotifys mängima „Women of Ireland“ ja meloodia voogab lainetena mu sisse. Meretäis muusikat. Ja teadmine, et täna pole veel otsust. Mu valik on alles ees. Sulen silmad päikse poole, tuul mängib mütsi alt välja pugenud salkudes.

Tõstan käe ja lükkan juuksed mütsi alla. Mõnus on. Pööran pisut pead ja avan silmad. Seal ta on – umbes kümne meetri kaugusel minust, istub, oranžikas kasukas päiksekulda täis, silmad vidus ja nina laiu poole. Minu Rebane.

Muigan, sulen samuti silmad ja lasen helidel end hällida.

Armastusega,

Jo ❤