Suhtlemise igapäevane kunst
Suhtlemine, peenema sõnaga kommunikatsioon. Tjah, otsisin võrguavarusest sellele kommikõlalisele ent samas pintsaklipslase suhu kenasti sobivale kandilisele sõnale seletust. Sain sellise "Kommunikatsioon ehk suhtlus on organismidevaheline teabevahetus."
Raputan endamisi pead ja kommunikatsiooni inimeste meelepahaks võtan edaspidi tippida sõna "suhtlus", sest ma ei taha "teabevahetust organismide vahel" teha, vaid arutleda pisut iseendas ja iseenda läbi suhtlemisest. Suhtlemisest kõige sellega mis meid igapäevaselt ümbritseb: kodu, lapsed, lähedased, naabrid, kolleegid, võõrad inimesed, loomad, loodus ja nii edasi.
Me teeme seda igapäevaselt - kes teadlikult, kes mitteteadlikult. Egas siis keel me suus pole ainuke suhtlemisvahend. Vaata pilku, mis sõnu saadab, näe keha, mis signaalidest pulbitseb ja kuula hääletooni.
Mõne kõnetu olek räägib rohkem kui teise poolt lendu lastud sõnade ületulv.
Mulle ei meeldi, kui tuleb lugeda ridade vahelt - sa võid sõnumist nii äraspidiselt aru saada, et pärast ei suuda enam üldse sotti saada, millest/kellest jutt.
Mulle meeldib koostada tekste, mille mõistmiseks tuleb vajuda sõna sisse. Timmida oma tundemeel sarnaseks minu omaga. Et kogeda, tajuda ja mõista. Päriselt mõista.
Suhtlus kehades, suhtlus helides, suhtlus pilkudes - suhtlusmüra, mis kurnab.
Lähed loodusesse ja maandad end värskeks. Vaatad allika sügavusse ja meel kümbleb. Keha kergub iseenesest kui laineid lustimas näed. Selg vastu puutüve surutud, lased end vabaks ja ära.
Suhtlus ei katke, aga suhtluskeel on arusaadavam ja lihtsam. Suhestud ümbritsevaga.
****
Keset linnapargi plaaditud teed pöörlevad pontsakad linnatuvid. Joovastuses üksteisest.
Ruttavad kehad jutustavad: kiire on!
Sireenid: keegi on kuskil hädas.
Pilk, mis end püüda ei lase.
Kaubanduskeskus kui kommunikatsioonimajakas.
Kohvikutooli ümber pöörlev suhtluskarussell.
Peatan auto ja väljun. Tuul lükkab laineid tagant ja need jooksevad ummis randa. Lasen nad mõttes endast läbi ja saan mõtetest puhtaks.
Päike lahkub ja lõuend jääb tühjaks.
Raputan endamisi pead ja kommunikatsiooni inimeste meelepahaks võtan edaspidi tippida sõna "suhtlus", sest ma ei taha "teabevahetust organismide vahel" teha, vaid arutleda pisut iseendas ja iseenda läbi suhtlemisest. Suhtlemisest kõige sellega mis meid igapäevaselt ümbritseb: kodu, lapsed, lähedased, naabrid, kolleegid, võõrad inimesed, loomad, loodus ja nii edasi.
Me teeme seda igapäevaselt - kes teadlikult, kes mitteteadlikult. Egas siis keel me suus pole ainuke suhtlemisvahend. Vaata pilku, mis sõnu saadab, näe keha, mis signaalidest pulbitseb ja kuula hääletooni.
Mõne kõnetu olek räägib rohkem kui teise poolt lendu lastud sõnade ületulv.
Mulle ei meeldi, kui tuleb lugeda ridade vahelt - sa võid sõnumist nii äraspidiselt aru saada, et pärast ei suuda enam üldse sotti saada, millest/kellest jutt.
Mulle meeldib koostada tekste, mille mõistmiseks tuleb vajuda sõna sisse. Timmida oma tundemeel sarnaseks minu omaga. Et kogeda, tajuda ja mõista. Päriselt mõista.
Suhtlus kehades, suhtlus helides, suhtlus pilkudes - suhtlusmüra, mis kurnab.
Lähed loodusesse ja maandad end värskeks. Vaatad allika sügavusse ja meel kümbleb. Keha kergub iseenesest kui laineid lustimas näed. Selg vastu puutüve surutud, lased end vabaks ja ära.
Suhtlus ei katke, aga suhtluskeel on arusaadavam ja lihtsam. Suhestud ümbritsevaga.
****
Keset linnapargi plaaditud teed pöörlevad pontsakad linnatuvid. Joovastuses üksteisest.
Ruttavad kehad jutustavad: kiire on!
Sireenid: keegi on kuskil hädas.
Pilk, mis end püüda ei lase.
Kaubanduskeskus kui kommunikatsioonimajakas.
Kohvikutooli ümber pöörlev suhtluskarussell.
Peatan auto ja väljun. Tuul lükkab laineid tagant ja need jooksevad ummis randa. Lasen nad mõttes endast läbi ja saan mõtetest puhtaks.
Päike lahkub ja lõuend jääb tühjaks.
Kommentaarid
Postita kommentaar