Sõnade kutsumine

Kutsun koju oma Sõnu,
küll kaugemaid, küll lähemaid.
Mõned varjus ja kaledad, peidus kuskil,
vihmast märjad, mõrudad.
Kõik ilusad liblikatena lennus,
heledad ja kõrgel.

Neid kõiki hüüan, 
südames ja hääletult.
Ja tähed, mis sõnades tuhmunud, 
löön koiduvalges hingeõhuga särama,
kirkaks ja tugevaks,
pehmeks ja paitavaks.

Kui maa avaneb, siis sõnaseeme pudeneb,
kui taevas tõuseb, siis sõna sirutub.
Saab suureks kui elupuu, mis pimedas helendab ja merel eksinud sõnapurjed koju toob. 

Mu suu on valus neist teravaist sõnadest,
mis nooltena ründasid...
Tabasid Su selga, klammerdusid korraks
ja siis maha pudenesid nagu pärlid, mis eales
oma pärlikarpi ei naase.
Hallid, tuhmid, etteheitvad.
Neid kutsun.
Ja nad ei tule.
Noist saab tume ja terav liiv, mis jalataldu kibedalt pureb.

Siis need, mis sosistasin Sulle otse suhu. 
Neidki kutsun.

Ja loitsin siis, et see, mis öeldud, 
otsustagu ise:
halb pöörab heaks,
valgus katab vead.

Tähine tee kui lookas sild üle eluvee.
Kummardun vaatama ja näen - 
seda, kes mu Sõnadest lugusid loob...

Armastusega,
Jo ♥