Kurb hommikuvihm

 Kui ma ärkasin, siis sind enam polnud. Õieti oli mu kõrval alles su keha, aga sind ennast mitte. Su mõtted ei olnud enam minuga puutes ja ööst veel tuhm pilk vältis pilkude kokkupõrget. Kas nii lõppevadki kõik hoogsalt alanud muinaslood? Lühilood, sest pikemaid enam lugeda ei osata, ei taheta... 

Sa oled mind täis ja sellest sulle piisas. Sai triiki ja ülegi veel.   

Valgus sajab vihmana mööda aknaruutu alla ja vaatan su minekut. Ei tagasipilku, ei miskit. Ja kas mul ongi õigust seda nõuda?

See vihma saab otsa. Ja tuul tuleb. Puhub su ära ja olematuks. Sikutan mütsi allapoole ja poen lõua jopekraesse - turvis ilma vastu ja soov nähtamatuna liikuda. Nagu mind polekski ei selles, ega järgnevas loos.

Ja ma ikka mõtlen, et mis oleks, kui me koos.

Kes teab.

***

Jo