Üles-alla

 Päike vajub tulikullana rõduuksest tuppa. Ma olen palavast unest veel oimetu ja see päike ei tee asja paremaks. Olen maha maganud selle varase kokkulepitud tunni, mil pidime rannal kohtuma. Selleks, et koos merre minna. Muidugi olen ma pahane eelkõige enda peale, ent lahustan selle esimese sõõmuga veeklaasist. Ma ei vaata telefoni nägemaks seda, mida ma ei taha. 

Otsin selga öösärgi alla kvalifitseeruva rannakleidi ja vajun tugitooli. Higi nõrgub mööda kaela. Palav on see päev. Palav on see elu. Linn närtsib. Mõtlen, et kas tasub päeva planeerida. Võibolla peaks sõitma kaubanduskeskusesse, kus on konditsioneer? Kustutan mõtte. Las läheb nii nagu minna tahab. 

 Tõusen. Pole mõtet soiguda kui kliima sinust ei olene. Lõpeks on see ju lihtsalt kuumalaine, mis peagi ära lainetab. Pakin kohvrisse riided, mis olen eelmisel õhtu valmis pannud. Tean, et jõuan selle veel kord ümber pakkida. Arvestan, et olen võibolla tegemas täiesti vale valiku. Paraku pole mul selgeltnägija võimeid, et teada täpselt, mis toob järgmine päev, või isegi järgmine tund. Pakkimine on kurnav. Telefon piiksub vaikselt. Ükskord pean sellele reageerima. Ent mitte praegu. Eiran instinkti telefoni haarata. Lähen inspekteerin külmiku sisu: mis on aegunud läheb prügisse, mis seisab kaua - jääb ja see kraam, mille saan kaasa võtta. Panen külmikusse jääkoti jahenema. Vein, mille kaasa võtan, võiks kohale jõudes olla külm. Vähemalt. 

Siis avan uuesti kohvri ja laon sinna kapist lisa: dressipluus ja pikad retuusid. 

Lahkun siis, kui päike enam tuppa ei paista.

Ukselukk klõpsatab kinni. Vaid hetkeks taban end mõttelt, et see kõlas kuidagi lõplikult.

Kohver käe otsas, liigun trepist alla.

Pahvak tolmust ja kõrbekuiva asfaldihõngu, kui välisukse avan. 

Suund - west. 

Ja telefoni lülitan välja.

***

Jo