Aken öös

 Aeg armuda. Hommikutesse ja öö hakku, öössegi.

Suveöö vihm sahiseb sadada. Ühetooniline ja lõputuna näiv. Tean, et enne saju lõppu olen ma juba unes. Lillekoormatud ampel valvab akna taga ja siis ma magangi lilleund. Näen, kuidas sajab õisi ja sulgi ja tibatillukesi helkivaid kalliskive. Unevärvid on kirkad. Olen põlvini unes. Või üle pea. Ei teagi.

Siiski, suveöövihm sajab unenäo olematuks, jättes alles vaid une. Näota uni, mis viib mind läbi öö.

Ärkan võpatades. Vaikus. Sügav ja lõputu. Tõusen voodis istuli ja vaatan avatud aknast öhe. Võibolla ei peaks avali aknaga magama? Kas ma tunnen hirmu? Üksi majas, mis ei ole minu. Süda lööb ärevusele rütmi. Mõttetu, mõtlen. Tõusen püsti ja astun akna alla. Öötaevas on helkivaid pilvi täis ja nii ilus, et tunnen tänulikkust ärkamise eest. 

Sadu on lakanud. Räästast tilgub veel üksikuid tilke triiki täis veetünni. Ja jasmiin! Lõhnapilve pahvak, mis paneb joobuma. Jahe tuulepai põskedel, saan aru, et mul on külm. Tilk-tilk, kukub lisaks ja ma olen ihuüksi üleval selles lummuses. Kas see on kutse? On see märk, et ... 

Juba homme ma igatsen neid ärkvel oldud öiseid hetki heegeldatud kardina taga.

Ei, ma ei maga, mõtlen veel, kui jasmiiniõite magus lõhn uhkab läbi toa.

Ja aken jääb avatuks.

***

Jo