Päevaeelne

 Avastan rulood üles kerides päikesest pillutava sügishommiku. See pole õige, mõtlen. Enne just ladistas ja arvasin ärkavat tumehalli päeva. Ent nüüd on see päikeseküllus, mis siiski tundub ajutine. Ajutine nagu kõik. Ei püsi unenäod, ei püsi eilsed mõtted-teod. Silun käega algava päeva unedest sirgeks. Ees on must-valge joonispaber, mida värvidega täitma tuleb hakata. Ja värvid on minu valik. Raudselt. 

Tänane on teistmoodi algus kui eilne: varane ärkamine hilise tõusmisega; raamat, mis ühtaegu klammerdab ja tõukab; väsinud igatsus; eelseisev plaan, mis võib konfettidena õhku lennata. Kas ma olen heitunud? Oh, ei! 

Ikka nagu poi, mis tuulte mängudes truult hulbib; lainete rahutuses trotsib tigedust. Mingu üle, mingu mööda. Päikese silitus pole enam kuum. Imestus, et kuhu kadus ekstaas? Suveleitsaku rahunemine ei pruugi mõnele meeldida. Külm ja kõlisevalt kalkuleeriv on vaade, kui uinujad ärkavad. Kui nad muidugi märkavad.

Võitlen pilvedega ja annan alla. Mõned võitlused ongi mõttetud. 

Vihm varjutab päikese. Tean, et see on vaid korraks. Märg asfaldi suudlus ja täisnutetud lombid, millest päike peagi vastu peegeldab. 

Üks eksinud hing, kiil, väristab tiibu ja ei tea teed. Kas minagi?

***

Jo