Päevaks saamine

Kuskil on piir, millest mööda ei minda. Ei poeta alt, ega ronita pealt. Konstanteering lihtsalt. Või siis keeruliselt - läbi enda valude ja valust põhjustatud vigade. Ja eksisammud, mis viivad ei kuhugi. Või siis algusesse tagasi. Ja siis ei aita enam sisse hingamise võlu, ega kujutlus pehmest langemisest. Kuskil on kompass kiilunud kinni ja valed pöörded eksitanud. Rabad ja põhjatud sood. Karge hommiku näpistav tuul ja sammudes raskus. Veel pole nõus vanduma alla. Ei eile, ei täna, ei hommegi. 

Kulunud tossudes läbi lehtede, sahinad-sosinad. Ühe koera uudishimulikud silmad ja külm nina sõrmede vastus.  Keegi, kes ei torma. Selg toetumas tüvele. Keha, kelle hing sealpool tuult rändamas.

Öö läbi põlenud laternakuma, kuulamas ühtlaste lainete lõputuna näivat laulu. Sellest, et öö ei taha veel minna. Ja kes olen mina, et kardinat paotama tulen? Sellest piirist mööda ei minda. Kes läheb, see eksib ja kaob.

***

Jo