Ootel

Öö laskub nagu suur must lind ja laotab oma sametised tiivad üle linna. Aegamisi kustuvad akendes tuled ja liiklusmüras on aina pikemad vaikuspausid. Rahu. Kargus. Ootus.

Tänavalampide tuhmkollased valgussõõrid räägivad oma lõputut lugu piki linnatänavaid. Üks alustab ja annab edasi. Valguskett. Valvurid, et kõik jõuaks koju. 

Õhk muudkui jahtub ja kõrges taevas sirab tähevöö maisele lambirivile vastu. Peegeldus kaugest kosmosest. Sügav vaikus nõrgub üle maa.  Nii tasa on, et iga liigutus on vale. 

Siis, vaikuse tipus, hakkab helbeid langema. Aeglaselt ja pidulikult. Esimesed, kes maad puutuvad, püüavad järgmisi ja nendest veel järgmisi. Õige pea on maapind valge. Tund-tunnilt kasvab valge kohevamaks ja kõrgemaks. Valgus langeb pimedusest ja kollases lambikumas tantsib lumi on üürikest tantsu. Öölinnu valged tiivaalused. Kuldsilmade sädelev silmapilk. Vaid üheks hetkeks. Ja öö on lume embuses.

Nii igal õhtul, ma loodan. Ja ootan. 

***

Jo