never ending story

 Kõige pealt on tuul. Kõrgel puulatvades ja madalal kõrkjates. Külm ja terav. Just selline, mis sunnib nina salli sisse peitma ja silmad vidusse tõmbama. Vana aasta viimase päeva tuul. Tõde on halastamatu. Hallide pilvede alune ei saagi olla heledam. Pimeduse aeg. Tuul tormab läbi metsa ja puud oigavad, kääksuvad, kriibivad üksteist ja väsinud langevad alla andes. Rannale jõudes keerutab tuul liivasambaid ja rebib laineid - ikka kõrgemale, kõrgemale. Tähtedeni. 

Kõrkjasalk kahiseb ärevalt ja paindub alandlikult. Äraandjad. Püsti jäävad vaid need, kes ise otsustavad püsida. Kindlameelsus. On sel täna üldse tähtsust? 

Ei saa, ei saa, ei saa - kiigub kuuselatv. Ja tuul rullib lahti tee: mine! Tõukab, sikutab. Rada, kus oksad riideist haaravad ja hinge ribastavad. Seatud olek unustab püsimise. Kõik killustub. Tuule vihane hoog pillub killud laiali ja peidab neid liiva. 

Öö saabub alati ootamatult. Pimedas, kilde otsides, otsid iseennast. Kõrkjad sosistavad ja peidavad süüd. Kahetsedes osutavad kohti, kus mure murenes. Selge, et sinna ei lähe, kus veed vajuvad. 

Öömantli tähine vöö kaardub Otsija kohale. Näe, seal liivas need killud plingivadki. Pihk saab täis ja teine veel. Kõik saab üheks ja tugevaks, rohkem kui varem. 

Sammud viivad hommikusse ja raugev tuul toob sõnad. Vabandades eelnenu eest. 

Andestamine on tugevate õigus ja usk. 

Otsija silub lehe ja seab sellele sõnad. Rida, kaks ja enam.

Kõigepealt on tuul.

***

Jo