up time

 Ükskord korjan need õied maast ja heidan üle vee.

Mõnikord on tunded need, mis lämmatavad. Embusest saab pigistus.

Pigistunud mina on kui keerdudega köis. 

Rippuval sillal, vee kohal, milles hulbivad nood õied.

Keerdunud tunnetest palvehelmed lasen libiseda peost.

Sulavad vees õielehtedega kokku ja kaovad allavoolu.

Keeran selja ja ei näe, kuidas lained neelavad vaniku.

Puhtal mõnul on piparmündi maitse.

Kahju, et neid õisi kaua ootama pidin.

Ent - kellel kildudel kõndida meeldiks? Kõndigu!

Mul on vaja juuksed patsiks põimida ja lasta tuulel 

tuua need sõnad, mida jagama hakkan.

Need ja need ja need ka.

Süli saab täis ja rohkemgi veel.

Õhk õhetab, kui läbi õue lähen.

***

Jo