Head kodumaa sünnipäeva

 Tegelikult ei pidanud see üldse nii minema nagu praegu on. Oleks pidnud olema paraad ja uhke tunne ja sõit ema juurde, kus ootamas kodune salat ja kaneelirullid. Reaalsus on see, et selle sünnipäeva pidurüüks on hommikumantel ja kaaslaseks telekas. Eile õnnestus selkust krabinuudlisalat soetada, mis teps mu peenutsevale seedsüsteemile ei sobinud. Oleks ta kohe oma sobimatusest märku andnud, aga ei, alles õhtul lõi selline tants torustikus lahti, et ... Ma olen nüüd seespidiselt puhas, täiesti toiduvaba ja paari kilo võrra kergem. Mis lõpeks on ju igati tore, kui seda va palaviku pügalat poleks. Sellepärast istungi nüüd veidi ähmase olemisega diivaninurgas. Vaadanud ära telerist paraadi ja nüüd mängib taustaks üks suvine EV100 kontsert - saada pruuniks, teiseks juuniks, tuleb leppida olukorraga. Ja võibolla ongi see hea - eestlane olla on uhke ja hää, ole siis kambas koos või üksi. Tunne on ikka isamaaline, oelkust hoolimata.

Ning võibolla pididki mu plaanid pea peale pöörduma, et ma võtaksin hoopis lahti arvuti ja laseks sõrmedel lustida. Teleris on küps suvi, akna taga lumevalge talv Nii nagu olema peabki. Nautida lund ja miinuskraade - me ju ei tea, kauaks seda võimalust kliima soojenedes meile antud on. 

Valge valgus, mis ometigi igatseb päikese järele. Selle kevade järele, mis juba lubab end aimata valgetes hommikutes. See vist ongi nii, et kui sünnipäev läbi saab, siis jäädki ootele, et kohe tuleb märts ja kukel on sammud pikemad.

Seega tuleb pidu pidutseda, kes kiluvõileibade, kes kaerahelbepudruga.  Sini-must-valge on ja jääb ilusamaks värvikombinatsiooniks. On hingele lähedal, on oma ja kaitstud.

Head aastapäeva, kodumaa!