Vaatamine üle ajaaia

Su moosine suu üle mu hommikulaua. Moos on möödunudsuvine. Nagu ma ise, mõtlen. Mu kohvikruus hoiab jahtuvat kohvi ja ma noogutan, naeratan, esitan küsimusi ja ... olen kaugel. Kaugemal kui see müüdunud suvi. Ikka kohe veel kaugemal. Ühes hommikus, kui ma su juurest lahkusin. Ikka vargsi ja sala, et ei ärataks patuste und. Hommik võttis mu linnuaulus vastu ja ma ei saanudki aru, oli see nüüd kiituslaul või häbituse ülistus. Aiatee ses kevades oli vetruv ja värav ei teinud avanedes häält. Kas nüüdki?

Kui ma sellele hommikule ja toonasele minale tagasi vaatan - aga kas peab? - tunnen end rohkem enesena, kui siis. Aastad kergitavad kogemuskoormat. Ent see üks mälestustriip on erk ja ei luba end unustada. Lüli, mis meid nähtamatult koos hoiab.

Tõusen ja lasen kruusi peale värsket kohvi. Saad sinagi. Kiidad mu pannkooke ja möödundsuvist moosi. Ja üldse ei imesta, et mu enda köögist leidsid, sest sindki seob see triip sealt minevikust. Nii me kohtumegi, harvem ja tihem. Mõni kultuur, mõni tuur, mõni juhuslik hetk. 

See kiire pilk, et kas ma olen ikka päriselt olemas. Puudutan kätt - kõik on korras. Sõbrad nagu me nüüd oleme. Saadan su väravasse. Päike on erk. Mul on omad plaanid. Lehvitan korraks ja pühendan end ülejäänud päevale. Iseendale. Kevadele.

***

Jo 🧡