Soe lumi

 Kõrgel taevas saadavad kirkad tähed oma kustunud valgust Maa poole. Miski pole enam endine. Tuule hääl ja kõrkjate klõbin. Sammun paljajalu südatalve rajal ja ümisen uut, tänahommikust lugu. Veel pole õhtu, aga hämarus on kumaras üle metsa ja need erk-kilavad tähed saadavad igat astumist. Ma olen tehtud kuust.

Peatun. Siis tõstan käed ja lasen sõrmedel tantsida. Tõstan januse suu vastu taevast ja sulen silmad. Hommikuümin ikka meeltes ja sees pöörlemas. 

Ning siis hakkabki sadama pehmet ja sooja lund. Soojus valgub koos tähesäraga läbi mu krooni ja pealae, läbi õlgade ja suletud laugude, otse südamesse. Pöörlen tantsides ringi ja ringi. Soe lumi katab puud-põõsad, moodustab korratuid kuhje ja sekka korrapäraseid hangesid. 

Päästan juuksed krooni alt valla ja juuksed saavad pehme sooja pai. Ma iman end langevat soojust täis ja jään siis vait. Kuulatan. Ainult langeva lume imetabane hääl. Kuulatan sügavamalt. Surun peod vastu oma rinnakut. Kas nüüd? Oli see aimatav võbelus või värin? Siis, pragin ja plõks. Tu-tuks, tu-tuks, tu-tuks!

Milline heli! Milline rütm! Rõõm, mis kasvab iga tuksega. Elevus elustab ja loob valgusringe mu ümber. Olen kui valguskese. Jääsüda murdus ja põrmustus, et elav saaks luua oma loo ja tunda kõike, mida tunda saab - ilu, valu, kurbust ja rõõmu ja armastust. Armastust. 

Ikka paljajalu, läbi sooja lume, südamehäälel ja -valguses, astudes iseendasse, et kirjutada oma armastust.

***

Jo  💖