Tänane lugu

 Sammun vana maja trepist alla. Tunded harali nagu mantlihõlmad. Minu tunnusmärk: lahkuda nii, et see jääb märkamata. Edasine sõltub. Kui jätsin jälje, siis leitakse üles ja me proovime kokku kasvada; kui kumbki sai oma ja rohkem ei soovi, siis nii jääb. Kõik on rahul. 

Hommik on vines ja tänav sompus, kui välisukse sulen. Vaikselt nagu ikka. Tegelikult teadmises, et ma tahan tagasi. Selle trepi pärast. Selle maja pärast. Selle aguliüksuse pärast.

Ma armastan vanu, hingega maju. Mu visandiblokk on täis erinevaid hooneid, erinevaid detaile, aknaid, uksi, treppe.  

Tõttan läbi tänava ja saan Balti jaama turuhoonest kätte oma kohvi: musta, kuuma ja süüdistava.

Kas ma oleksin pidanud seekord jääma?

Oimukohtadel tuikab. Väheste unetundide tagajärg. Kohvi paneb südametöö kõrvaga kuulma. Liigun perroonile. Suundun esimese klassi vagunisse. Leian koha ja sean end sisse, et silm kinni lasta ning möödunud öö unustada. Aga see kulunud astmetega ja nikerdatud käsipuuga trepp ujub silme ees ja ma tunnen ajastusse jäänud lõhna. See tunne, kui trepist üles läksime, kiirustamata, nautides igat astet. Pihk käsipuul, mis otsekui teretas soojalt ja koduselt. 

Rong väljub. Vaatan aknast välja, sompus hommik õhetab ja tuleb ilus päev.

***

Jo