Esimese hommiku kohv

Esimese hommiku kohv... See mekib teisiti, lõhnab omamoodi ja ergutamise asemel hoopis rahustab.

Esimese hommiku kohv võib jäädagi esimeseks, ainukeseks. On neid, millest saavad teine, kolmas, kümneski, aga selle esimese hommikukohvi hõng heljutab veel pikalt meeli, kuniks hajub. Märkamatult. 

Neid esimesi on olnud suvel, talvel, sügisel, kevadelgi. Musta kohvi esimene lonks mis järgneb magusale ööle. Pehme ja uudishimulik. Mõtteid uhmerdav ja tundeid julgustav. Keha on ikka keha. Lihtsalt armastust ääreni täis. Süda õhetab ja silmad ei suuda varjata kelmikust. 

Lindude lõbus sädin päikesetõusul, tunnistamas uue päeva sündi, loob ööst reaalsuse. Las magab. Vargsi loovutad voodi ja häbened oma alastust. Vaid korraks. See tempel on ilusa hinge eeskoda. Kui pärl merekarbis. Kui hingeni jõuda, saab kohvihommikuid sadu. Aastaid. 

Tõmbad endasse kohviaroomi ja olemine on sulnidus ise. Kuulatad. Keegi on siiski ärganud. Esiti unepurus silmapaar ergastub, pehmeneb siis ja ... "kas kohvi saab?"

Saab. 

***

Armastusega, Jo