Jaanilõke

 Kui ma paadist välja astun, on sadu just lõppenud. Kahlan põlvekõrguses vees mõned meetrid ja olengi laiu liivasel kaldal. Paat popsutab juba eemale. Jalasääred kirvendavad külmast mereveest. Kerin püksisääred alla ja tõusne mööda kallast üles. Rohu sees pühin jalad enamvähem liivast puhtaks ja panen tossud jalga. Kui selja sirgu ajan, vaatan enda ümber ringi. Kuidagi vaikne on. Ainult tuul ja lainete laul. Päike on taas väljas ja kuivatab kiiruga vihmajääke. 

Kaid pole enam. Kaks ajahalli posti seisavad vees kui igaveses vahis. Kaldatõusul on kadakad ja kibuvits on tihedalt läbi kasvanud ja polegi aru saada, kas see on võitlus või ... siis mis? Sammun huupi edasi, sest rada pole. Eemalt paistev katus on siht. Põlvekõrgune kibuvits on tige ja okkaline, tirib mu püksisääri nagu nähvitskoer. Nagu ei tahaks, et ma edasi liiguksin. Ainuke sõbralik viibe saare poolt on soe tuul. Suvetuul.

See kauneim aeg kõigest. Nooruse, ihaluse, lootuste ja lummuse aeg. Rühin vapralt edasi kuni leian end viltu vajunud aiavärava eest. Võibolla on see ajavärav tänasest eilsesse? Ma ei jää pikalt mõtlema, vaid tõstan värava lahti, mille järel see vajub külili. Kõik, mida puudutad,  pudeneb. 

Võtan seljakotirihmadest kinni nagu annaks see liigutus julgust ja astun edasi. 

Hein on õues üle põlve. Lilleline. Otsekui ... ilmeline aas. Pargiroosi magus hurm. Meeletult karikakraid ja sülemitega moone. Sekka kui luksus valgeõieline pojengiõõsas, mille lähedal on alles pungumas punane. Ja metsmaasikad. Nii palju punetavaid täppe, et ... korjan mammud pihku ja siis suhu.. Maitseb nagu lapsepõlv. Lõhnab nagu lapsepõlv. 

Maja hoovi süles on tumm. Aknad tuhmid. Punane värv päikese ja tuule käes koorunud ja ilmetu. Hüljatud. Mõtlen, et nii näevadki välja hüljatud majad. Hüljatud elud. 

Kodu, mis enam ei oota, pole kodu. Tühjade aknaruutudega kest. 

Edasi minna pole mul õigust ja ega ma tahagi. Korjan metsmaasikaid, ninas küps õitsemislõhn.  Teen maja ümber tiiru ja suundun siis läbi metsatuka laiu teisele poole.

Mind on alati lummanud silmapiir ja avarus. See kõike hõlmav vabaduse tunne. Suure mere müha ja julgete lainete jõud. Tuul on mere poolt ja lilleline lapsepõlvelõhn asendub soolakas mõrkjaga. Mu jakihõlmad laperdavad nagu otsest vabanenud purjed. Lained tungivad sellise hooga randa, et korraks arvan, et nende jõud lükkab laidu. Laid on mere meelevallas. Tahab, kergitab; tahab, uputab. Pillutab kui palli siia-sinna. 

Pööran merele selja, viimane üleõlapilk ja liigun teiselt poolt laidu tagasi. Enne metsa avastan lagendikult käpalised. Imestan, kui mitmekesine taimestik laiul on. Kollane liblikapaar tantsib õhus. Teen telefoniga pilte ja suundun siis edasi. 

Kuulen juba mootorihäält ja liigun pikema sammuga ranna poole. Tiir on tehtud. 

Kahlan taas läbi külma vee ja vinnan end paati. Paadimees keerab paadi mandri poole. Pööran end ja vaatan, kuidas laid iga hetkega väiksemaks muutub.

***

Jaaniöö on üürike. 

Räägiti, et mandril oli nähtud, et laiulgi olla jaanilõket tehtud. Korralik lõke pidi olema, et see üle vee kätte paistis.