Iseendasse uskudes, endaks jäädes

 Ei ole kellegi teise määrata, mida keegi tundma peab. Eilsed vead valutavad veel hommegi. Kui loodus loob ehedust ja haprust, haavatavustki, siis meie ülesanne on olla ja hoida. Armastada. 

Olla see, kes hommikul unest virgub. Iseenda vastu aus ja truu. Ainult siis saab maailm ausust vastu peegeldada. Lihtne on eksida, kui illusioonide haardesse sattuda. Unistus või illusioon? Piir nende vahel on habras ja lahustuv. Kui endaks jääd, siis oskad eristada. Unistades liigud ja lood. Illusioonid on hetkeks eredad ja ilusad, ent tuhmuvad kohe, kui pilgu neilt pöörad. Unistus aga kasvab, kui teda jõustada plussmärgise mõttega ja reaalse tegevusega. 

Hoida hetki, mis rikastavad päeva. Kirka hommiku värelev valgus - aeg, kus sõnajõud on suur ja energia füüsiliselt tajutav. Hoida ja hoolt kanda oma olemise eest. Nii oled see, kes teisi müksab ja tugevaks teeb. 

Ja armastus? See, kes sind peeglist näeb, see armastab. Tingimusteta. Aegade lõpuni ja kauemgi veel. See, kes sind ootab, kui on aeg üheks saada. Armastus on suveõhtu lämmi, mida äikesekõmin ülistab. Armastus on veesüle jahutav puude. Armastus on uni, mis keha öösel valvab. Armastus on olla ja hoida. 

Keegi teine ei määra neid tundeid, mida tunned. Suvelillede välu ja pilvitu silmapiir on su enesmääramise tunnistajaks. Või see hõbedane avarus, kus päike endale aset teeb? Ise lood tunded, mida tunda tahad.

Et homme  parem olla kui täna, tunne, et maailm su sees särab. Särab ja kiirgab, täidab su ääreni ja rohkemgi veel. Saada endast välja õnne ja rah, et ise ehedam olla. Hoida. Armastada.

***

Armastusega, Jo