Augustisatiin

 Kõndisin mööda väikseid tänavaid kodu poole. Suveõhtu näitas selgeid märke, et peagi on oodata teistmoodi aegu: niiske jahedus, ritsikate lõputu sirin, hämarus, mis pani aedades särama led-lambid. Selline ilus nukrus lehvitamas möödunud päikselistele päevadele. Isegi kui järgmine hommik on kuum, ei peata õhtust tõde mingi valemiga. 

Sammusin ja vaatasin neid õhtuvalguses õitelõhnus aedu. Ilus punkt luhtunud kohtumisele. Järjekordselt luhtunud kohtingule. Esimene asi kui koju jõuan, kustutan kõik kontod saitidel, mis tõotavad tuua õige kaaslase vaat et kandikul kätte. Ole vaid kohal ja vali, kas vasakule või paremale. Tänane kohtumine oli järjekordne mees, kes arvutis kirjutab end Valgeks Rüütliks, ent kohtudes ei suuda täislauseidki moodustada, rääkimata korralikust hapulõhnalisest julgustusest, mis eelnevalt manustatud. Pettumus. Mõlemapoolne kindlasti. 

Pilt räägib tuhat sõna. Naljakas, sest kohtudes pildiga kaovad need kõik. 

Mitmes see mul nüüd oligi? Lasen mõttes läbi kirju suve. Seitse. Seitse eripalgelist kohtumist seitsme mehega, kelle ühine nimetaja on hirm üksinduse ees.

Üksindust ei tule karta. Nii ma esimestel kohtumistel väitsingi. Lõpus enam mitte, sest see ei huvitanud neist kedagi.  Korter või maja? Kindel töökoht? Lapsi? Miks saidil? Millal viimane suhe? Miks suhe lõppes? Iga küsimus keeras mind rohkem lukku. Hm, seitse lukku, mille avamiseks on vaja vaid üht võtit - armastust. 

Minu küsimused pudenesid kildudeks samal hetkel kui küsisin: milline on viimane kontserdielamus? kas oled virmalisi näinud? milline reisikoht sind  tagasi tõmbab? mets? meri? 

Vaikus vahtis vastusena  kottis silmaaluste tuhmis pilgus. Tõusin ja väljusin teisejärgulise kohviku vakstuga kaetud lauast, pööramata uksel pead. Minu valik. Vale valik.  Teise võimaluse andnuna oleksin vaadanud tagasi. Tõsi, ma olin mõnedki korrad vaadanud tagasi, aga vastaspoole pilk oli pööratud kõrvale. Tema valik. Vale valik.

Ja rohkem ma ei soovi näha, et olen vale valik. Valik, mis vaatab läbi vaarikavarte päikest ja jätab jäljed veepiirile. Iga loojang on eriline. Iga hommik tõotab imelist päeva. Hetked loovad eluloo, mida meenutada, kui oktoober sajab õue porikarva. Sadu pimedas sügispäevas, vaarikatee auramas kruusis. Valikus moosipurgid, millel sildid: juunikuu metsmaasikad (keedus pärast esimest), marineeritud kukeseened (tehtud pärast viiendat) ja nii edasi. Homme lisandub õunamoos kaneeliga (valmis pärast viimast). 

Augustiõhtu on nagu satiin mu voodilinades. Meelalt jahe silitus, enne kui uinun.

***

Jo, armastusega