Igatsuse ootel
November mähkub ümber päeva, hall ja niiske. Tujukas pealekauba. Piitsutab pilvi ja tirib laineid. Aeg, mida iseloomustab igatsus. Pika ja heleda päeva igatsus.
Kuldsetes kõrgetes küünlajalgades hubiseva küünlad. Jutt, mida nad omavahel väreledes vahetavad on ilus ja romantiline. Tumepunane samet ja kahvatubeež siid, printsessid ja kauged kuningakojad. Leekidesse vaadates seikled nendega koos ja aeg pöörab oma liivakella teistpidi. Ma olen noor, ma olen armunud, ma olen elevil ja valmis pakkuma maailmale kõik, ainult küsi. Helmed kaelas liiguvad elurütmis ja ma näen oma mitut mina: koos pöörlemas saksofoni saatel ja naermas üle müüririnnatise alla tänavale. Plaksutan ja meist saab üks - mina. Minu tänane mina rebib pilgu küünaldelt ja vaatab läbi aknaruudu tõtt vihmamärja õhtuga.
Pimeduse salasõnad rulluvad üle õue otsekui lained rannal. Aga pime toob tähed ja loatab nad mu ette - võta ja sa saad. ??? Pimeduse sametrüü ja lossi, mille tipus on kuukroon. Saad sajad toad ja tähed akendesse.
Ent loobumine toob karid ja kurvid ja viha ja vaenu. Saad tundma pettust ja valu. Põhjatus pimeduses on öö su sõber ja tuuled tuttavad.
Kes olen, et tahta taevatrooni? Kuulun kokku eluga, mis proovima sunnib ja tõusma, kui kukun. Eluga, mis täna tundub hall, ent homme rõõmusärane.
Vihm lööb lahtise käega vastu akent peotäie piisku. Võpatan. Hämaras toas põlevad küünlad ja vahetavad tuliseid sõnu. Las jutustavad. Ootus idaneb oma rütmis. Ja jõuluks saab sellest ime. Minu igatsus.
***
Armastusega, Jo
Kommentaarid
Postita kommentaar