Veel pole hilja kirjutada järg

 Sulen raamatukaane. Juuksed vajuvad palmikust välja, kui asetan raamatu öökapile. Lülitan välja lugemislambi. On uue päeva viies tund. Valgus on tummine ja selgineb märgatavalt. Uue päeva õigus.

Enam und ei püüa, otsustan. Loetu ei lubagi. See lugu oli minust. Temast. Meist. Ja ma ei taha sellel lool veel minna lasta. Klammerdun ridadesse. Kahju, et lõppes. Raamat kui punkt millelegi reaalsele.  Vaatan aknast välja, õues tugevnevat hommikut. Hallile hommikule ei pea halli päeva järgnema. On reede. Tema ja minu aeg. Nii nagu on kolmapäev ja siis reede koos laupäevaga. Kooselu kolm päeva. Kokkulepe, mida aasta algusest peame. Koos olles väsisime  - külg-külje kõrval igapäevase rutiini talumine; tegevuste sünkroonimine; samad teemad.  Tema väsinud silmad ja vaikus söögilauas. Pooleldi lahus olla on lihtsam. Sirutan end, venitan pikaks ja tõusen  istuma. Tuba on jahe. Võdistan õlgu ja tõukan end voodist välja. 

Joon köögis klaasi vett. Seinakell tiksub vaikselt, otsekui häbenedes, et oma tööd teeb. Riietun kärmelt ja kihiti. Aeg iseendale. Viin end välja, mere äärde. Mõtted on endiselt kõvakaanelises raamatus kinni. Astun rannamännikust läbi liivarannale. Vesi rullub pikkade mõõdetud lainetega randa. Lained on kui juustest väljavajuvad lokid - ümarad laugjad lainepead.

Vaatan, kuidas meri laisalt kiigub ja tunnen end rahunevat. Maa hingab läbi mere, mõtlen. Argine hakkab loetut uute mõtetega üle loopima. Mis selga panna, kui täna kohtume? Mida kaasa ostan? Kas me tegime mingeid plaane tänaseks? 

Kalakajakad on ärganud ja annavad häälekalt teada, kuidas nende arust asjalood on. Võis siis pole. Raputan pead. 

Sellest on üle aasta tagasi. See, kuidas me kohtusime. Ta väljus udust. Mina seisin tuhmkollase tänavalaterna valguses bussipeatuses. Kaks, kes ootasid bussi. Mina, kes bussiga peaaegu üldse ei liigu. Tema, kes otsustas, et aitab udus kõndimisest, edasi liigub bussiga. Aga bussi ei tulnud. Ei tea, kas eksis udus? -Läks teist liini sõitma? - Otsustas, et teeb pausi? - Sõitis koju. - Ei, ma arvan, et peatus kuskil ja vaatab mobiilist lapselapsest tehtud videot. -Haa! Jättis bussi kuskile maha ja otsustas, et aitab.

Vaatasin peatuses olevat ajatabelit, aga see oli soditud ja polnud aru saada, mis ajal buss tulema peaks.Otsustasin, et liigun järgmisesse peatusesse. Samale järeldusele oli tulnud ka tema. Paar sammu ja peatusin. Mulle ei meeldi, et mu selja taga käiakse. - Ma võin ette ka minna. Või kõnnime kõrvuti? Siis ei kao emb-kumb ses udus ära. 

Kõrvuti sammud, mis tõid meid tänasesse.  Keeran kajakatele selja ja sammun koju tagasi. Kiire, kuum dušš ja mähin siis end suurde saunalinasse. Peeglist vaatavad mulle vastu raamatut lugenu silmad: vesihall pilk ja tumedad sõõrid silme all. Pisut rohkem silmakreemi kui tavaliselt. Silitan seerumit üle näo ja kreemitan kaela. Enesehool. Aga kas ma ise endast ka päriselt hoolin? Kammin läbi juuksed ja silun need üle pea. 

Nägu, millega jään rahule. Viiekümnest aastast üha kaugeneva naise nägu. Armastanud naise nägu. Elanud naise nägu. Veel on võimaluse nägu.

Keedan vett ja valmistan tee. Kuni tee tõmbab, panen raamatu riiulisse. Lugu meist. Lõplik või järgneb veel mõni osa? Peatükk koos tänusõnadega. 

Tuleb ilus päev - päike on hommiku täitnud ja mul on üsna ükskõik, mismoodi ülejäänud aeg kulgeb. Lahus selles omamoodi kooselus.

***

Jo