Joovastus

 Valgus ei kaogi, lihtsalt muutub hägusaks. Umbes nii, et lühinägelik võtab eest prillid ja nägemisväljas olevate esemete piirjooned sulanduvad ümbritsevasse. Seda nimetame ööks, suveööks. Hunnituks valgeks ööks. Aeg on piiramatu ja ümar. Aju satub segadusse, keha ei taha aru saada. Sild, mis ühendab hoomatava hoomamatuga. Lõhnade bukett võimestub ja helidel on sügavam toon. Kikivarvul läbi niiske rohu liikudes oled kui kellegi teise loos. Looduse loos. Nois igavikulistes hetketes, kus kuulatades kuuled kuuldamatut ja näed nähtamatut. Tunne, mis seob ja ühtlasi laseb valla. Ämblikuvõrkude hõbedane läigatus kadakate vahel ja vaikuse hüüe. Lumm, mis paneb südame tugevamalt põksuma, sest pelg on ka. Iga järgmine samm on eneseületus. Siis hakkab tibutama. Soojad pehmed piisad puudutavad ja muutuvad sellest julgemaks, tihedamaks. Suveöö vihm. Sadu põrkab terassilaudadelt üles ja täidab räästa alla paigutatud anumad. Joovastus valevast jasmiinilõhnast tõuseb pähe. 

Seda suve ootasin juba enne eelmist ja üleeelmistki. Suve, mis embab ja hellitab. Kui saladus, mis hoolega hoitud.

Tilkuv ja õnnelik, uimane, suudlustest täidetud - vajun puhaste voodilinade vahele, piibeleht juustes.

***

Jo, armastusega