Teab uni mind

 On kummastav olla keset argist ruttu arvutis, kuvari kõrval kaladega kruusis auramas järjekordne kohv.

Töövaba, kohustustevaba, meigivaba, teistest vaba päev.  Olla see, kes on teel teinud peatuse. Tunda, et teisiti saab ka. Jälgida, kuidas elu ümber toimib: kasvab, sirutub päikesesse ja on vaba. 

Minu rüüpamise hetk. Linnulaul õues, kaugel kõrgel lennukimüra. Kui ei teaks, arvaks, et suvi. Puhkus.  

Aga on peatus. Ja kevad. Ma pakin asju kappides, riiulites paremaks ja sehkendan põrandal olevate raamatuvirande vahel. Need ootavad uusi lugejaid. Ükskord on nende kord.

Praegu on minu.

Ma lasen unenäo endast uuesti läbi ja tõden, et seda kirja panna ei saa. See pole lihtsalt võimalik, võibolla ka vajalik. Ja võibolla see unenägu ei tahtnudki, et teda kunagi kirja pandaks; tahtis olla vaid see öö minu uni. Minu armas, imelik, uni.

Kui ma sind hommikukohvile kutsun, sa ei tule. Kui sa mind öönapsule kutsud, ma ei tule. Nii me ei kohtugi. 

Mu uned jäävadki mulle endale. Kui sa just homme ümber ei mõtle ja siiski kohvile tuled. Kujutan ette: nõjatud vastu metalset terassiposti, kruus käes; päike on alustanud kütet ja mu juuksed on sassis. Saad kohvi ja mu unenäo. Siis see meid seobki. Minu lood sulle räägituna. Sinu lood? Või see ongi sinu roll - kanda mu lugusid. See homne ja ülehomne ja edasi ka. 

Päev läheb tund-tunnilt rohelisemaks. Õhk soojeneb ja soojendab. Klopin vaibad ja pleedid ning jätan need terrassile tuulduma. Tubane sisustus häbeneb, ent peagi muutub ka see. Tuba kolib õue. Puhastan päikeseprille ja kissitan silmi. 

Keegi veel praegu peatub? Sissehingamise ja väljahingamise peatus. Hingetõmbed nagu mere voogamine, milles peitub igavikuline rahu. 

Ja siis on taas unenäo kord ennast meede tuletada. Ärkan mõteteist. Ja ainus, mis meenub, on - Tulel on karamelli lõhn. 

Armastusega, Jo

f: suksao