Kõikumine

Tagasi mandril tunne on selline, nagu oleksin ma vabatahtlikult kõndidnud oma elupuuri avatud uksest sisse, otsinud üle oma laenatud õrre ja piilun sealt kükitades läbi võretriipude välja.
Nii jube ja imelik ja meelihalvav. 
Siin ma siis nüüd olen. Kõht punnis ema tehtud pannkookidest ja kollase kruusita kohvist. Nähtamatu silm endiselt püsimas üle mere. Süda ja hing Seal, muu füüsis istub rahvariidetriibulisel diivanikattel ja tipitab sõnu rüppe.

Päike liigub mööda vaipkatet ja noolib sektsioonkapi pruuni pinda. Aastate jooksul annab see valguse silitamisele järele ja pleekub.
Ma nagu olen ja pole ka.
Ükskõiksus ja tuim leppimine, et nii paraku on.

Või  - pigem nopid neid käike nagu marju, uurides igaühte lähedalt ja tundes mammu lõhna. Moos, mille keetja ma olen ja mis röstsaiale määrituna toob meelte põhjast üles kõik selle, mis korjamisega kaasneb.

Kõigun, üks jalg mandril ja teise jala varvas särtub vastu saare vett. Lahtirebimine, et naasta ja varvas veelgi kaugemale sirutada.
Nii on. Nii see tegelikult ongi.