Vale tuul

Selle asemel, et mööda tööportaale närviliselt klõbistada, teen ma hoopis seda, mis minu jaoks tundub palju loogilisem - haaran kaenala alla raamatu, pleedi koos istumisalusega, termoskruus ürditeega näpu otsa ja klõpsti! lukustub uks mu selja taga. Edasi on siht nii selge, et võin lausa kinnisilmi minna - jalad teavad. Tõttan, kuigi hiljaksjäämise kartust ju tegelikult pole. Ka tean, et raamat on kaasas ainult ettekäändeks. Et tegelikult ma lihtsalt istun ja imetlen oma suure sõbra hetkes olemist.
Rannale jõudes olen elevil: Tere siis...
Rahutu laksumine justkui kurjustaks, et miks nii hilja, miks nii kaua ootama pidi.
Hingan sügavalt ja tõden rõõmsalt - rahvast peaaegu polegi. Paar linna poole eemalduvat jooksjat. Praegu on kõige mõnusam aeg, aeg enne suvesooja, kui selle märja liivariba vallutavad porgandpaljad põngerjad, kelle oktavi ulatuses emotsioone paneb soovima olla kuskil mujal. Kus broileriks pruunistab end terve inimiga ja kelle prügijälgi üritab öövarjus peita nii meri ise kui need, kes teiste järgi korilust toimetavad.
Täna veel kuulub pilgule avanev mulle.
***
Istun kaldakõrgendiku varju ja mähin end tumesinisesse pleedi mis, olgugi näiliselt, pisutki tuule eest sooja hoiab. Tuul on teravavõitu.
Surun maha soovi siluda neid kaldaliiva tormavaid lainetippe, et seda rabelist tõuklemist rahustada ja vaikima sussutada. Samas  - kui ilus on see lainete võidujooks: kes jõuab kaugemale kaldale? Kui üks on oma pärale jõudmist laksuga teavitanud ja algab tagasijooks, tuleb juba teine: haarab paar meetrit enne kaldariba kogu oma jõu ja kiiruse, laksab korra tähelepanu saamiseks ja tormab üle lahkuja, mattes too täielikult enda alla ja märgistab siis omakorda oma piiri. Ja juba tuleb järgmine.
Sulen silmad ja lihtsalt kuulan. Mere mängimise müha, millele vastab rannametsa kade ladvakohin. Naudin ja see hetk mähib mu üdini enda sisse, viib kohtuma sellega, kes tõeliselt olen. Lummav ja vaikselt mediteeriv. On ainult hääl mu ümber ja mu enese põhjalik hingamine. Vajun ja vajun...
***
"Sa oled nii-ii ilus-sh..."
???
"Ilus-sh..."
Kes oled?
"Tu-uuul, ilu-ush..."
Mida sa tahad, Tuul?
"Ssssshind....ilu-sssshhh.."
Miks sa mind tahad?
"Sest sssshi-na tahad ..."
Ma'i saa aru. Ma ei taha midagi. Kedagi.
"Tahad khü-ll..."
???
"Pu-hun s-shu mõtted minema...sh-iis jään ainult mi-naa..."
Mis ma sinuga peale hakkan?
"Ilus-sh..."
Mis on ilus?
"S-shii-na... Pu-hun kõik ä-ra..." 
Oota, sa ei saa, ei või!
"Ss-shaan ik-kha... Pu-hun s-shu merest puh-taks-sh..."
See pole võimalik.
"Ss-sh...ss-sh..."
Loll jutt.
Tuul sosis kurjalt mu nägu ja sikutas pleedi, püüdes oma külmade näppudega pugeda selle alla.
*
Avan silmad. Aeg?
Tee kruusis on jahtunud. Raamat lehvib avatuna lehti - kui mu hõlma ei pääsenud, teeb tuul asja raamatusse. "Ss-she-da loedki?"
Loen.
"Pääh-hh. Loe mind..."
Ei loe, sa oled külmakaare tuul. Su sõnad on valed ja ma ei usu sind. Võid ju laineid loopida, aga sul on vale suund, et teaksid.

Tõusen nipsakalt püsti. Panen pleedi ebakorrapäraseks ruuduks kokku. Võtan oma raamatu ja kruusi.
*
Ma ei saa kauemaks jääda.
Meri on õnnetu: "Ära mine veel, kas mu lained ei ole kenad? Mu värvid ei meeldi sulle?"
Ei, kõik on hästi, aga see Tuul ...
"Mmm... mõistan. Homme?"
Jah.

*
Raamatu vahel on liivapuru, mis hüljatuna sülle kukuvad, kui lugema hakkan.
See vale tuul...