hämar valgus

Olen meekarva ja meelas. Täidan orva, kus istun ja vaatan hämar-valget tuba. Mesi minus on mõru ja sillerdav. Võitlus hea ja kurja vahel, kus kaalutletud käigud ja varjatud salasepitsused. Mina, mesikeelne kuninganna, muudan suundi kiiremini kui tuul, mis väljaspool hämarust luurab ja piirab.
Flirt on hapumaiguline. Sõrmed kleepuvad kokku. Hämaruse valged paled on aukus ja meeleheitel,  kutsudes nõudlikult: tule! tule!
Nõrgun ja tilgun kibedat kulda. Kuldsed pärlid eemalduvad orvast. Keegi ei tea, keegi ei näe ega kuule.
Pigistan ja veel. Iseend ja endast ära.
Hallis toas määdrub valge ja hajub, jättes maha raja, mida mööda käia keegi ei taha.
Korjan kokku oma mesise seeliku ja kleepuva käega silun sirgeks ja siivsaks.
Kroon on raske kanda.

Akna taga on tuulepüünis mis heliseb ja kiigub. Näitan keelt. Kuldset.
Ma ei näe, kes eemalt läbi saju tuleb. Vari. Tuul tõukab ta taanduma.
Naeran. Mehiselt ja põlgusega.
Tuul lajatab tuisu vastu akent, millelt valusad pisarad moodustavad märjad read.
Mu põlglikult kokkusurutud huuled: ah nii?

Kus on?
Kas on?

Hämarus tuigub ja tumeneb. Vari luurab ja hiilib lähemale.
See ei huvita mind.
Mitte põrmugi.

Tõukan krooni, mis kukub orvast põrandale ja keerleb kilisedes kuni peatub.
Pigistan end veel, kuni mees on tunda sidrunimaitset ja lõhnab valu järele.

Hämar valgus vajub ja vajub.
Sulen meekarva silmad ja kaon.