Pööripäev

Kunks trummeldas sõrmedaga vastu huuli ja mõtiskles, pilk aknast väljas, kauguses ja pimedas. Seal, kus aegaajalt majakas oma kollast silma pööritas. Ent see valgusviive on nõrk. Taas pimedus. Meri kallerdus vaevaliselt, kui esmasünnitaja tuhude vaevas.
Teab mille tulemusena järsku alanud köha tõmbas naise kumarasse. Ta sikutas õlagde ümber seotud räti tihedamini ümber ja raputas pead. Miks siis just nüüd? Mida see tähendab?

Pööripäev näitas oma tõelist palet - külm kangestas õunapuud ja muutis kõik liikuva liikumatuks. Isegi õhk seisis.
Lumi laiutas laialt ja laisalt õues, kattis osaliselt ka rannaliiva. Süsi ei kippunudki õue. Tiirutas aegajalt elamises ringi, sest pidevast lebamisest väisnud liikmed tahtsid aegajalt venitamist ja liikumist. Venitused tulid kassil eriti hästi välja. Nii hästi, et Kunks üritas neid omakorda jäljendada. Tunne, kuidas käed venitavad keha pikemaks ja jalad kipuvad läbi voodipulkade, virgutas meeli ja vaimu. Nii mõnus...

Pööranud pilgu tagasi tuppa, otsustas Kunks ette võtta pööripäeva tegevused: kraamida ja ... kraamida.

***
Khm-khm! Kh-kh-kh! Köha nõudis visalt tähelepanu.
Puhast tuba ilmestasid erinevatel alustel ja kõrgustel põlevad küünlad. Jõul võis nüüd asuda oma troonile.
Kunks kuulas kõlaritest tuba täitvaid bossanova rütme ja õõtsus vaikselt köögitasapinna taga muusikale kaasa. Ta puistas teekannu sõela sõrmeotsatäie naistepuna, korraliku koguse nõmme-liivateed ja teelusika jagu rohelist teed. Mõtles korra ja lisas siis teisegi lusikatäie. Kuum vesi sahises läbi sõela kannu. Soojendusmüts kannule peale ja nüüd oli vaja õige pisut kannatust. Naine küünitas käe akna kohal asuvalt riiulilt meepurgi järgi. Muie näos, keeras ta mesilaste kulda sisaldavalt nõult kaane ja limpsis esimese lusikatäie. Mmm.
Köha tarvis on erilist kruusi. Kruuside kapis oli neid igasuguseid: tavalisi, eriskummalisi, kaugete maade piltidega, enda tehtud nurgelisi, värvilisi ja läbipaistvaid... Köha jaoks on roheline kõige parem - rahustab ja mõjub sügavale. Naine valas kuuma tee kruusi, segas selles memmelt päritud hõbelusikaga paar tiiru päripäeva ja lausus: "Tulid kutsumata.
Mine sõnadest saadetuna.
Võta kaasa kõik, mis tõid.
Mind nüüd valvab hõbenõid."

Hõbelusikas rändas meepurki ja lusikatäis nõrgus lõhnavasse kruusi. Paar lusikatiiru veel ja tervenemine võis alata. Kunks sättis end kiiktooli. Süsi nurrus ligi ja hüppas naisele sülle. Õõtsudes ja väikseid lonkse rüübates, nautis Kunks olemist.
Jook sulatas meeli ja silmad pilus keskendus naine muusikale.

Akna taga, sealt kõlisevast pimedusest, liikus lähemale hõbevalge kogu. Ta kiikas sisse esmalt pimedast köögiaknast ja libises siis hääletult elutoa mahedat kollast puistava ruudu taha. Toas nägi ta naist, kes, kass süles, kiikus kiiktoolis ja jõi aeglaselt kruusist. Kass raputas korra kõrvu, kui oleks kuulnud midagi, ent suikus siis rahunenult taas. 

Hõbevalge puhus hingeauru aknale. Otsekui muinasjutust ilmus klaasile jäälillede imeline muster, mis kasvas ja tõusis nurka pidi akna ülemise servani. Aknaruudu alumisse paremasse nurka, kirjas kogu rea: Oled imeline, armastan...

Vaikselt laskus kõrgusest öö ja mähkis maja oma sametisse salli. Kõrgel taevakummil kilisesid ja vilkusid tähed. Hõbevalge kogu silitas majast eemaldudes peoga kadakpõõsaste latvu ja need tardusid puudutusest tikksirgeina, olles lummuses ja jäigas aukartuses.

Küünlad toas kustusid ükshaaval. Maja uinus, aknasilmas siramas tähtedele vastu jäälilleline hõbekiri.