Enne ei teadnud, nüüd siis

Kõik ei pea kõigile meeldima. Mõnele küll, aga üldises foonis on see lõpeks ju täitsa ükskõik. Kas N ja M kokkusaamised toimuvadki selle pinnal, et „sa meeldid mulle, ma meeldin sulle“ või siis hoopis “sa sobid mulle ja ma sulle“? Jep. Ma nii arvangi. Meeldimine tekib siis, kui eelneb sobitumine.  Ühine seob, erinevus seob samuti . Sa võid kanda erineva sokipaari erinevaid sokke või siis pesukomplekti  erinevaid osi erineval ajal, kuid kui pilk on pesuni aus ja dialoog tekib sundimata, siis on sokk – sotsiaalselt on kõik korras. Aga sa võid vastu vaielda. Alati.

Nii mõned aastad tagasi ütles üks mu tuttav, et ma mõtlen asju keeruliseks ja seeläbi elan elu keeruliselt. Mu alateadvus peaaegu põrus istuli, ent tõusis siis, surus huuled triibuks ja edaspidi nägi see tuttav minus ainult seda, mida mina minu näidata tahtsin. Inimesed ei ole keerulised. Kui omavaheline suhtlemine on sünkroonis tegudega ja öeldakse asju nii, et ridade vahelt ja sõnade tagant ei jää muuks lugemiseks ruumi, siis ongi elu üks lõputu kujundujumine. Ühed lihtsalt ei oska/ ei suuda/ ei vaevu  nii liikuda, lihtsalt hõljuvad, teised aga muudkui proovivad ja katsetavad ja eksivad ja … naudivad.  Ja ujuvad majaka suunas, peatuvad puhkama laiul, või lasevad end tuule jõul purjekal edasi viia, kord üksi, kord paaris ja parves.

Nii ehk naa pole oluline, mida teised arvavad, mida mõtlevad, räägivad.  Rõhk tuleb asetada tollele, kes peeglist otsa vaatab.

Kauneim viis saada teada, et sul on süda, on see kaotada.

Ja südamevalu on samuti viis teada saada sellest, et sul on süda?

Enne ei teadnud, nüüd siis.