Rannal
Sedapuhku haaran kaasa V. Woolfi "Lained", teise kaenlasse pleedi. Tõttan rannale. Nagu ikka neil õhtuil, kui mõtete paine hakkab meelele liiga tegema ja sunnib toast pagema. Minema peitu feissbuukist vastu vaatava, vaikselt ent ometi südant kriipiva tõetundliku maailmaga: laigitud ja laikimata, kes, kunas jne jne.
Tean, et rannas loetu tuleb tubases vaikuses uuesti diagonaalis üle lugeda - raamat kui pelgalt rannapelgu aksessuaar. Meri ise sügeleb ja kügeleb omi lugusid jutustada, nii et trükiread jooksevad õigepea kokku ja läbi ning enne kui loetu mõte minuni jõuab, olen pilguga silmapiiril, hing otsib kohta minevikus ja laine rullib üle varvaste. Külmalt, äratades hetkesse, olevikku.
Tänane tuul on oma: ei soe, ei jäine; ei tige, ei lahke. Just selline paras igas mõttes. Jõuline. Kergitab kohrutava merepinna kõrgemaks, sikutab laineharju vahuliseks ja nügib siis neid võidu jooksma vastu muuli. Ai, kui valus laks! Või siis ooo, milline suurepärane hüpe! Veel pisut ja saabki üle muuli karatud.
Noore õhtu päike on sulnis ja sõbralik, naerab mööda merd, värvides selle kord smaragdroheliseks, siis venitab varjuga laisalt halli tooniga üle, silmapiiril on tume-tumesinine viirg.
Sulen raamatu. Hingan sisse ja tean, et nii olla pole esimene kord ja mitte ka viimane.
Esitan küsimuse: mis minuga on? miks need pained mind muudkui oma niiskete ja hallide ninadega nügivad? maha ei jäta, ära ei kao?
Tuul piserdab lainepiisku läbisegi kuiva liivaga ja ringleb siis edasi, rannapuude latvu tutistama.
Kus on mu südame koht?
Mühinal liigub lainetrio otse mu poole. Kas nüüd haarabki mu kaasa? Et kui kaon, siis poleks seda varjude mantlit minu taga enam lohisemas?
Raputan pead. Mis mõtted!?
Ilus ja südasuvine. Kajakate priiskav naer ja tuule lõputu mänglemine. Õhtu idüll.
Mu raamat on liivapurune, pleedi ots märg. Tõusen, pööran mängulustist pöörasele merele selja, tuul naksib kelmikalt seeliku äärt. Siis näen - Kunks on otse mu ees, liiva peal.
Mina ees ja tema taga, kõnnin mööda veepiiri ja mõtetel on liblika kergust, tulles teab kust ja ma tean, kuidas üks lugu tulema ja olema peab. Ranna lõpus pööran ringi - nüüd on Kunks mu
ees ja ma muigan.
Kodus. Võtan paberilehe ja sünnib raam: märksõnad, inimesed, tegevused, mõttekatked.
Jääb vaid küsida: kuhu pageda, et sellesse sisse elada ja endast välja kirjutatud saada?
Paradiisi? Jälle, et ... kogeda või siis ...
...
.
Tean, et rannas loetu tuleb tubases vaikuses uuesti diagonaalis üle lugeda - raamat kui pelgalt rannapelgu aksessuaar. Meri ise sügeleb ja kügeleb omi lugusid jutustada, nii et trükiread jooksevad õigepea kokku ja läbi ning enne kui loetu mõte minuni jõuab, olen pilguga silmapiiril, hing otsib kohta minevikus ja laine rullib üle varvaste. Külmalt, äratades hetkesse, olevikku.
Tänane tuul on oma: ei soe, ei jäine; ei tige, ei lahke. Just selline paras igas mõttes. Jõuline. Kergitab kohrutava merepinna kõrgemaks, sikutab laineharju vahuliseks ja nügib siis neid võidu jooksma vastu muuli. Ai, kui valus laks! Või siis ooo, milline suurepärane hüpe! Veel pisut ja saabki üle muuli karatud.
Noore õhtu päike on sulnis ja sõbralik, naerab mööda merd, värvides selle kord smaragdroheliseks, siis venitab varjuga laisalt halli tooniga üle, silmapiiril on tume-tumesinine viirg.
Sulen raamatu. Hingan sisse ja tean, et nii olla pole esimene kord ja mitte ka viimane.
Esitan küsimuse: mis minuga on? miks need pained mind muudkui oma niiskete ja hallide ninadega nügivad? maha ei jäta, ära ei kao?
Tuul piserdab lainepiisku läbisegi kuiva liivaga ja ringleb siis edasi, rannapuude latvu tutistama.
Kus on mu südame koht?
Mühinal liigub lainetrio otse mu poole. Kas nüüd haarabki mu kaasa? Et kui kaon, siis poleks seda varjude mantlit minu taga enam lohisemas?
Raputan pead. Mis mõtted!?
Ilus ja südasuvine. Kajakate priiskav naer ja tuule lõputu mänglemine. Õhtu idüll.
Mu raamat on liivapurune, pleedi ots märg. Tõusen, pööran mängulustist pöörasele merele selja, tuul naksib kelmikalt seeliku äärt. Siis näen - Kunks on otse mu ees, liiva peal.
Mina ees ja tema taga, kõnnin mööda veepiiri ja mõtetel on liblika kergust, tulles teab kust ja ma tean, kuidas üks lugu tulema ja olema peab. Ranna lõpus pööran ringi - nüüd on Kunks mu
Kodus. Võtan paberilehe ja sünnib raam: märksõnad, inimesed, tegevused, mõttekatked.
Jääb vaid küsida: kuhu pageda, et sellesse sisse elada ja endast välja kirjutatud saada?
Paradiisi? Jälle, et ... kogeda või siis ...
...
.
Kommentaarid
Postita kommentaar