Hommik, esimene
Kunks avas silmad, õigemini selle, mis polnud patja surutud. Pisut unist hõljumist ja siis fokusserus pilk - läbi magamistoa akna paistvat männitukka kuldas päike. Hm, milline ilus algus.
Voodisoe oli mõnus meelitaja ja nii keeras end naine veelkorra kerra ja nautis aeglast ärkamist.
Uue aasta esimene hommik. Teada, et kuskile pole kiire ja keegi hetkel ei vaja sind. Olla, lihtsalt olla. Ilma mõtete ja tegevuseta. Neh, ma nagu Hamlet - olla, või mitte olla.
Kunks muigas ja sirutas enda teki all pikaks-pikaks. Ärkamine sellesse esimesse uude hommikusse on alati eriline.
Vaikselt jahtuv tuba, valgus, mis endiselt on hiline, ent juba julgem end näitama, toob tuppa tagasi värvid ja tõe, et on vaja tõusta ja alata.
Jah, millega ma siis alustan? Ei mingeid uue aasta lubadusi! Ei midagi sellist, mis pole meelele hea ega huvita mind päriselt. Ah, vaatame, mis saab.
Kunks tõusis, kõndis paljajalu kööki ja lülitas sisse keedukannu. Eriline hommik nõuab erilist jooki. Kakao? Üks mõru kakao.
Kuni vesi keema hakkas, toimetas naine vannitoas. Õigemini seiras end kraaniakusi kohal rippuvast peeglist.
Peeglike, peeglike seina peal, kes on...? Noh, kunksmoor, pole sa veel mingi moor, täitsa moorike alles. Võiks ju vähe siledam ja kobedam välja paista või mis? Eh, käkitegu!
Kas on?
Hm.
Vesi oli valmis. Kunks võttis kakaopurgi ja oma lemmikkruusi. Kaks kuhjaga teelusikatäit mõrudat kakaopulbrit, näpuotsatäis tšillipulbrit, piparmündi leht. Ja valmis see jook saigi.
Kunks siirdus elutuppa, sättis end kiiktooli. Tooli kõrval olevalt laualt võttis puldi ja lülitas sisse plaadimängija. Hetkelemmik täitis helidega toa ja naine kiikus mõnda aega ümisedes muusikarütmis, rüübates aegaajalt kruusist. Pilk oli suunatud läbi akna. Õu oli taas hall, meri kohises tuules.
Peab ahju tule tegema.
Ta tõusis. Pannud selga jope ja jalga kummikud siirdus naine õue ja selle asemel, et kuuri minna, pööras hoopis jalgvärava poole ja kõndis mere äärde. Meri mängis. Säbrulised lained jooksid kokku ja teineteisest üle, tõmmates valget lainepitis kummipaelane kord pikaks ja siis surudes kokku.
Eilne oli ju tegelikult mõnus. Kõik see aastalõppu tähistav saun ja hiline õhtusöök. Õhtusöök kahele.
Naine muigas.
Selles pole midagi imelikku, et üks üksildane naine, kes elab laiul, seltsiks vaid kass, veedab oma vanaaasta õhtu üksi, ent katab laua kahele. Noh, kui see, keda oodatakse, ikka ei tule, siis... siis pole miskit teha. Ei aita siin ükski mu salasalm ega pöörane tegu.
Tuul rebis kapuutsi ja mähkis end ümber naise. Uue aasta esimene hall päev, mis tegelikult ei kohusta mitte millekski, laseb lihtsalt harjuda, et aastanumber on uus ja et ring hakkab jälle otsast peale.
Kunks ahmis mereõhku ja piidles kapuutsi serva alt silmapiiri - ei ühtegi masti, ei ühtegi laeva. Maailm magas veel.
Pööranud merele selja, suundus naine kodu poole. Ladus kuuris paraja portsu puid sülle ja liikus majja. Trepi peal kohtus ta Süsiga..
Noh, Süska, head uut sulle. Läki tuppa nüüd.
Süsi käigud olid just kassile omased - omapäi ja sõltumatult.
Kass nügis end koridoris mööda naise jalasääri ja lippas siis ees tuppa.
Kunks ladus puud ahju, puude vahele asetas süüteroosi ja tõmbas siis tikust tuld. Habras leek oli hetkeks justkui ehmunud, ent siis kogus end ja alustas ettevaatlikult halgude silitamist. Tuul püüdis korstnalõõris tulenatukese kinni ja tõmbas selle järsult üles. Praginaga läks ahi käima. Naine naeratas ahjusuu ees, lükkas siis klaasukse kinni ja nautis tuletantsu.
Süsi tuli ta kõrvale. Naine sügas kasss kõrvatagust, tõusis siis ja süütas toas järgmisi kõik küünlad. Muud valgust polnudki vaja. Uuesti kiiktooli istudes, kaldusid mõtted minevikku. Kõigele, mis oli olnud - nii heale kui valutavatele mälestustele. Kiigutas tooli ja teadis, et sellest pole abi. Alanud aasta toob kindlasti segadust - sellele viitasid mitmed märgid ja ta enda rahutu oleks.
Oh, oleks siis see, mis tulema peab, nii, et keegi ei kannataks. Ma olen valmis ja vaba. Ja - ma kardan.
Plaat oli otsa saanud, ent alustas uuesti otsast mängimist. Ahjuukse taga vonklevad leegid heitsid elavaid varje tuppa, küünlaleegid käitusid erinevalt - oli ärevaid, oli rahulikke, pisut upsakaid ja natuke naljakaid leeke.
Süsi? Süsi oli keras akna alla asuva diivani seljatoel, silmad kinni. Aeg-ajalt avas ta ühe silma ja piidles Kunksu, siis avas teise silma ja jälgis pimenevat õue. Ta võis ju näida ükskõikne ja tavaline mõnus kodukiisu, ent seesmiselt oli ta pingul. Millal? Millal?
Meri mühises ja laulis tuules.
Voodisoe oli mõnus meelitaja ja nii keeras end naine veelkorra kerra ja nautis aeglast ärkamist.
Uue aasta esimene hommik. Teada, et kuskile pole kiire ja keegi hetkel ei vaja sind. Olla, lihtsalt olla. Ilma mõtete ja tegevuseta. Neh, ma nagu Hamlet - olla, või mitte olla.
Kunks muigas ja sirutas enda teki all pikaks-pikaks. Ärkamine sellesse esimesse uude hommikusse on alati eriline.
Vaikselt jahtuv tuba, valgus, mis endiselt on hiline, ent juba julgem end näitama, toob tuppa tagasi värvid ja tõe, et on vaja tõusta ja alata.
Jah, millega ma siis alustan? Ei mingeid uue aasta lubadusi! Ei midagi sellist, mis pole meelele hea ega huvita mind päriselt. Ah, vaatame, mis saab.
Kunks tõusis, kõndis paljajalu kööki ja lülitas sisse keedukannu. Eriline hommik nõuab erilist jooki. Kakao? Üks mõru kakao.
Kuni vesi keema hakkas, toimetas naine vannitoas. Õigemini seiras end kraaniakusi kohal rippuvast peeglist.
Peeglike, peeglike seina peal, kes on...? Noh, kunksmoor, pole sa veel mingi moor, täitsa moorike alles. Võiks ju vähe siledam ja kobedam välja paista või mis? Eh, käkitegu!
Kas on?
Hm.
Vesi oli valmis. Kunks võttis kakaopurgi ja oma lemmikkruusi. Kaks kuhjaga teelusikatäit mõrudat kakaopulbrit, näpuotsatäis tšillipulbrit, piparmündi leht. Ja valmis see jook saigi.
Kunks siirdus elutuppa, sättis end kiiktooli. Tooli kõrval olevalt laualt võttis puldi ja lülitas sisse plaadimängija. Hetkelemmik täitis helidega toa ja naine kiikus mõnda aega ümisedes muusikarütmis, rüübates aegaajalt kruusist. Pilk oli suunatud läbi akna. Õu oli taas hall, meri kohises tuules.
Peab ahju tule tegema.
Ta tõusis. Pannud selga jope ja jalga kummikud siirdus naine õue ja selle asemel, et kuuri minna, pööras hoopis jalgvärava poole ja kõndis mere äärde. Meri mängis. Säbrulised lained jooksid kokku ja teineteisest üle, tõmmates valget lainepitis kummipaelane kord pikaks ja siis surudes kokku.
Eilne oli ju tegelikult mõnus. Kõik see aastalõppu tähistav saun ja hiline õhtusöök. Õhtusöök kahele.
Naine muigas.
Selles pole midagi imelikku, et üks üksildane naine, kes elab laiul, seltsiks vaid kass, veedab oma vanaaasta õhtu üksi, ent katab laua kahele. Noh, kui see, keda oodatakse, ikka ei tule, siis... siis pole miskit teha. Ei aita siin ükski mu salasalm ega pöörane tegu.
Tuul rebis kapuutsi ja mähkis end ümber naise. Uue aasta esimene hall päev, mis tegelikult ei kohusta mitte millekski, laseb lihtsalt harjuda, et aastanumber on uus ja et ring hakkab jälle otsast peale.
Kunks ahmis mereõhku ja piidles kapuutsi serva alt silmapiiri - ei ühtegi masti, ei ühtegi laeva. Maailm magas veel.
Pööranud merele selja, suundus naine kodu poole. Ladus kuuris paraja portsu puid sülle ja liikus majja. Trepi peal kohtus ta Süsiga..
Noh, Süska, head uut sulle. Läki tuppa nüüd.
Süsi käigud olid just kassile omased - omapäi ja sõltumatult.
Kass nügis end koridoris mööda naise jalasääri ja lippas siis ees tuppa.
Kunks ladus puud ahju, puude vahele asetas süüteroosi ja tõmbas siis tikust tuld. Habras leek oli hetkeks justkui ehmunud, ent siis kogus end ja alustas ettevaatlikult halgude silitamist. Tuul püüdis korstnalõõris tulenatukese kinni ja tõmbas selle järsult üles. Praginaga läks ahi käima. Naine naeratas ahjusuu ees, lükkas siis klaasukse kinni ja nautis tuletantsu.
Süsi tuli ta kõrvale. Naine sügas kasss kõrvatagust, tõusis siis ja süütas toas järgmisi kõik küünlad. Muud valgust polnudki vaja. Uuesti kiiktooli istudes, kaldusid mõtted minevikku. Kõigele, mis oli olnud - nii heale kui valutavatele mälestustele. Kiigutas tooli ja teadis, et sellest pole abi. Alanud aasta toob kindlasti segadust - sellele viitasid mitmed märgid ja ta enda rahutu oleks.
Oh, oleks siis see, mis tulema peab, nii, et keegi ei kannataks. Ma olen valmis ja vaba. Ja - ma kardan.
Plaat oli otsa saanud, ent alustas uuesti otsast mängimist. Ahjuukse taga vonklevad leegid heitsid elavaid varje tuppa, küünlaleegid käitusid erinevalt - oli ärevaid, oli rahulikke, pisut upsakaid ja natuke naljakaid leeke.
Süsi? Süsi oli keras akna alla asuva diivani seljatoel, silmad kinni. Aeg-ajalt avas ta ühe silma ja piidles Kunksu, siis avas teise silma ja jälgis pimenevat õue. Ta võis ju näida ükskõikne ja tavaline mõnus kodukiisu, ent seesmiselt oli ta pingul. Millal? Millal?
Meri mühises ja laulis tuules.
Kommentaarid
Postita kommentaar