Jäljerida lumel

Jäljed. Korralik jäljerida suundumas üle lume, otse kaldajääle ja nii kaugele, kus hall meri trügib peale. Kes? Millal? Ma ei teagi, et mul on külas käidud. Need jäljed võivad olla tänahommikused, eilsed või isegi üleeilsed. Kellegi jäätunud astumine. Saapamuster jäljepõhjas selge ja kindel. Keegi on täpselt teadnud, kust tuleb ja kuhu läheb. Loodetavasti oli teda ootamas mõni alus, sest merre ta ju ometi ei kõndinud. Ja jäljerea algus jääbki teadmata, need lihtsalt olid seal kaldalumel ja jäävadki. Kevadeni või siis esimese sulani ja lumi jõuab veel mitu korda sadada ning süvised kaotada.

Tuppa jõudes tean Süsi poole vaadata, aga too näib mitte midagi teadvat. Vähemalt on kassi pilk selline, et ... seda võib uskuda. Nii et siis keegi võõras. Oma oleks hõiganud väravas või isegi uksele koputanud.
Võõras vist ka. Laid ju tilluke, mingil hetkel oleks ikka näinud majapidamist. Hm, ma ei karda, tean, et haiget saab vaid omasugustelt. Hirm on asi, mis laiul tuli esimese asjana ära õppida. Hirmuga siin elada ei saa. Ja kui algusaastal ehmatas unest iga vana puumaja nagin või ahjupraks, siis nüüd tean, et ma olen oma ja need, keda ei näe, ei hirmuta enam ega jäta endast sellist märki nagu see jäljerida, maha. Nii teeb kas meelekindluse kaotanu või vastupidiselt - otsusele jõudnu. Need, kes mind jälgivad, jätavad oma märke omamoodi - kesk külma ühe sirelipõõsa haljendav oks, hetkeline tuulesõõm vastu nägu, puhudes eest silma kippuvad juuksesalgud, Süsi, kes kadakate vahelt tulles kannab käpal punast nööri... Ma enam ei imesta. Nii lihtsalt on ja ma lepin, ei, ma tean, et nii kõik peabki olema. Maailm, mida ei näe, ent tunned ja tajud seda enda ümber ja enese sees. Pidevalt. Koguaeg. Lahustunud kui kahte olevasse ilma, sillaks iseenda läbi. Sõlm, mida harutada pole vaja.

Ometi viivad mu mõtted mind sinna hämarduvasse õue, läbi kadastiku, mere ligi, külmunud jälgedesse. Pigem kasvab minus mure - kas temaga on kõik hästi? Jõudis ta sinna, kuhu minema pidi? See nukker külmunud jäljerida.

Mul ei jää muud üle kui süüdata oranž küünal ja lugeda erku leeki:

Mine, mu Süda,
üle tulise jää,
kaasas punane keep
ja peeglikild.
Mine ja leia,
keda otsima pead.
Leides,
toeta ta pead,
anna endast juua üks sõõm,
ja ütle, et 
rahu on nüüd,
armastus on nüüd.
Mässi ta keepi ja 
killuga püüa päikest või peegelda kuud.
Ole temaga, 
kuniks jätkub tal süüd.
Mine, mu Süda,
üle tulise jää...