Ei egole!
Tegelikult pole sel üldse väärtust ega tähtsust. Me ise omistame talle selle kullase kasuka ja hõbedase oreoolipärja. Ning muudkui toidame - oma heitlike tunnetega: kord ülekeevalise armastusega, kord hapude nuttude ja halaga. Ego. See, keda peame lisaks hingele ja kehale.
Tõenäoliselt on mu ego see, kes peeglist vastu vaatab ja ütleb, et oled ilus inimene, oled tark naine ja su riidenumber on 38... Manjana, kui see nii oleks. Garderoob sisaldab tõesti numbreid alates 34(!)st ja lõpetab mõni ese, milles riidelipik numbriga 46.
Nii et kui see ego juba keha kohta valetab, valetab ta ka näolapi ja ajude raskuse kohta.
Mis siis teha?
Pugeda stressi kaledasse kaissu?
Vitsutada sisse kõik, mis külmik sisaldab?
Mähkida endale ümber tekikott ja riputada fb avalik-ametlik pöördumine, et kuulutad välja igikestva tsölibaadi ja palud end mitte kunagi enam tülitada, sest nüüdsest alates postitused lõppevad?
Päris võigas, mu meelest. Samas ei saa ju seda ego lõpmatuseni süüdistada ka. Ise ilu tegija!
Enne, kui prindid netist välja järjekordse maagiat lubava imedieedi või tellid vähemalt kahe korraliku raamatu hinna eest kellegi käest, kes ei tunne su keha, hinge ega egotki, toitumiskava, küsi endalt milleks?
Su keha on su hinge kodu. Kõik hinged on ilusad. Iga hing otsib endale talle kõige meelepärasema kodu. Aegajalt vajab iga keha renoveerimist, pisi- või suisa kapitaalremonti, aga seda tuleb teha mitte egost lähtudes - vaat kui olen 2 numbrit väiksem, siis vaatab mind tänaval vähemalt 20paari silmi rohkem kui praegu - narrike! :), vaid sellest, et nii on mu hingele parem, nii saan teda vitaalsena hoida kauem ja kes teab - võibolla teen teene sinna, Teisele poole, kus kõik patud ja heateod kirjas.
Seega - ära kuula seda punast kuradit, kes piniseb sulle kõrva täpselt seda, mida kuulda tahad.
Võta hoopis pastak-paber või arvuti ja kribi üles, mida soovid teha. kuhu veel minna ja millest unistad. Su hing ju kuulab sind ja paneb sisse sellise käigu, et kõik need toredad asjad, millele tähelepanu pöörad, saaksid reaalsuseks.
Pistan põske päiksesooja kirsstomati ja mõtlen laiule, mis mind unes kutsub. Minu unistus? Luban oma hingel sellega mõttega mängida ja tean, et nii on õige, nii on hea ja mind ei kammitse enam ammu ei enda numbrid ega saati siis kellegi teise omad.
Ego istub knopka all lõksus, et teaksin olla kindel - seni, kuni kestab vaikus, olen ma endaga parim sõber.
Tõenäoliselt on mu ego see, kes peeglist vastu vaatab ja ütleb, et oled ilus inimene, oled tark naine ja su riidenumber on 38... Manjana, kui see nii oleks. Garderoob sisaldab tõesti numbreid alates 34(!)st ja lõpetab mõni ese, milles riidelipik numbriga 46.
Nii et kui see ego juba keha kohta valetab, valetab ta ka näolapi ja ajude raskuse kohta.
Mis siis teha?
Pugeda stressi kaledasse kaissu?
Vitsutada sisse kõik, mis külmik sisaldab?
Mähkida endale ümber tekikott ja riputada fb avalik-ametlik pöördumine, et kuulutad välja igikestva tsölibaadi ja palud end mitte kunagi enam tülitada, sest nüüdsest alates postitused lõppevad?
Päris võigas, mu meelest. Samas ei saa ju seda ego lõpmatuseni süüdistada ka. Ise ilu tegija!
Enne, kui prindid netist välja järjekordse maagiat lubava imedieedi või tellid vähemalt kahe korraliku raamatu hinna eest kellegi käest, kes ei tunne su keha, hinge ega egotki, toitumiskava, küsi endalt milleks?
Su keha on su hinge kodu. Kõik hinged on ilusad. Iga hing otsib endale talle kõige meelepärasema kodu. Aegajalt vajab iga keha renoveerimist, pisi- või suisa kapitaalremonti, aga seda tuleb teha mitte egost lähtudes - vaat kui olen 2 numbrit väiksem, siis vaatab mind tänaval vähemalt 20paari silmi rohkem kui praegu - narrike! :), vaid sellest, et nii on mu hingele parem, nii saan teda vitaalsena hoida kauem ja kes teab - võibolla teen teene sinna, Teisele poole, kus kõik patud ja heateod kirjas.
Seega - ära kuula seda punast kuradit, kes piniseb sulle kõrva täpselt seda, mida kuulda tahad.
Võta hoopis pastak-paber või arvuti ja kribi üles, mida soovid teha. kuhu veel minna ja millest unistad. Su hing ju kuulab sind ja paneb sisse sellise käigu, et kõik need toredad asjad, millele tähelepanu pöörad, saaksid reaalsuseks.
Pistan põske päiksesooja kirsstomati ja mõtlen laiule, mis mind unes kutsub. Minu unistus? Luban oma hingel sellega mõttega mängida ja tean, et nii on õige, nii on hea ja mind ei kammitse enam ammu ei enda numbrid ega saati siis kellegi teise omad.
Ego istub knopka all lõksus, et teaksin olla kindel - seni, kuni kestab vaikus, olen ma endaga parim sõber.
Kommentaarid
Postita kommentaar