vihm

Ärkan otse vihma - tillukestest piiskadest moodustunud lõputute niitide sisse. Tihe sadu tundub hall. Lõhnab halli järgi ja maitseb hallilt. Tekkivate lompide lotjuv hääl, mis ahnelt rüüpavad taevast lisanduvat. Kale jahedus poeb koos märjaga avatud aknast tuppa. Tuba saab raskeks. Mõtted on valed ja vettinud.

Pahin. Kahin. Palju suudab üks maa vastu võtta? Kui seks, millest andjale küll ei saa.

Suletud silmil tajun nõrka hääbumist. Ehk saab see sadu nüüd otsa? Ehk on valgusel rohkem jõudu? Nõrgub ja nõretab, pikad vesised juuksed märgades salkudes, huuled paistes ja puutes vastu taevast. Sõnad nii sündida ei saa.