Lumi. Esimene.

Õhtuvärvid on pehmed ja hägusad. Lahkuv valgus teeb alla andnuna ruumi tumesinisele videvikule. Mere sinihall pind püsib peaaegu vaga, otsekui poseerides maalivale kunstnikule. Kadakaroheline muudkui tumeneb. Õhk on külm. Puhun huulte vahelt hingeõhku, mis otsekui tillukese jutumullina minust hetkega eemaldub.
Ja siis see algab. Selle aasta esimene lumi. Vaikselt ja aeglastes keerdudes, oma esimest ja viimast balletti tantsides, liugleb peaaegu värvituid helbeid. Pehmeid ebemeid langeb mu juustesse ja ma saan selleks üürikeseks ajaks kroonitud Kõige-Kõigeks...
Loojang on roosa õhetuse vahetanud lilladesse toonidesse ja silmapiir poeb peitu.
Tõstan käed õlgade kõrgusele, pihud pööratud taevasse. Öötaeva teemandipuru langeb mu soojadesse pihkudesse, neist saavad tillukesed märjad suudlused.
Ja mu südamel on külm, nii külm...