nukrus tuules
Kunks sonkis kulunud tenniseninaga märjas liivas. Päike tõusis liiga ruttu ja ärgitas juba sügisehõnguliseks muutuvat hommikut näitama suvist krapsakust - valmisolekut kõigeks. Hall meri kompas lainetega randa - rullus mõõdetult üle rannaääre ja taandus laisalt tagasi suurde sinihalli rüppe. Siis järgnes vaikus, hetkeline seisak. Maailm pidas hinge kinni. Ja siis, kogudes end uuesti, saatis meri järgneva lainerea randa. Hoolikalt valitud rütm ja paus. Teos, mida soovitaks kuulata igale räsitud hingele, igale avatud südamele, igale otsijale ja igale leidnule.
Mõtted olid mujal.
Tuul, mis pehmelt ja peaaegu jõuetult aegajalt endast märku andis, kandis endas otsekui hüvastijättu.
On's ses siis midagi halba - ihaleda ja unistada armastusest, mängida mõttega enda kõrval näha kaaslast, kes oleks ootamist väärt? Jaa, vahel ma tüdinen - siia laiule ei satu ju kunagi sellist, kes sobiks. Läbisõitjate pisut pingul pilgud - ikkagi nõia maa ja mine tea, mis hull kokku nõiub; tuttavate üha harvemaks jäävad külaskäigud; üksikud, elus ekslevad välijamaa rändurid. Kogu sellesuvine paraad. Ei ühtegi, kes hingekella helisema paneks.
Ah, ma ei tea. Vahel tunnen, et mul polegi enam midagi anda. Ei teadlikult tahtes ega tahtmatult. Üksik vananev naine, pilk päikesest heledaks muutunud ja nahk pidevast värskes õhus viibimisest jumekas ja kuiv. Eh-eh, ma kuivan kokku nagu kasetoht - tõmbun rulli ja siis krimpsu ja pudenen puruks. Minust saab rannaliiv.
Rannametsas käis lõbus elu - lindude lustlik siristamine. Rõõm alanud päevast, lust valgusest, mis seljatas öö.
Naine kõndis piki randa. Ajuti haaras laine tal sammust, aga jäädes tähelepanuta, vabastas selle kohe.
Tuul püüdis lõtva seelikusaba mängima meelitama, aga sellel tuulel polnud jõudu.
Süsi jälgis kadaka alt eemalduvat naist ja lakkus seejärel hoolega käppa. Miski köitis ta tähelepanu. Ta tõstis pilgu ja peatus. Tuul tõi endaga sosinaid. "Ole valvel, ole valvel, ole valvel..."
Nagu ta ei teaks, et see ongi tema põhiline tegevus - olla valvel ja valmis, hoiatada ja ära hoida.
Kunksu selg muudkui kahanes.
Tuul. Tuul andis vargsi aimu kogunevast jõust.
Mõtted olid mujal.
Tuul, mis pehmelt ja peaaegu jõuetult aegajalt endast märku andis, kandis endas otsekui hüvastijättu.
On's ses siis midagi halba - ihaleda ja unistada armastusest, mängida mõttega enda kõrval näha kaaslast, kes oleks ootamist väärt? Jaa, vahel ma tüdinen - siia laiule ei satu ju kunagi sellist, kes sobiks. Läbisõitjate pisut pingul pilgud - ikkagi nõia maa ja mine tea, mis hull kokku nõiub; tuttavate üha harvemaks jäävad külaskäigud; üksikud, elus ekslevad välijamaa rändurid. Kogu sellesuvine paraad. Ei ühtegi, kes hingekella helisema paneks.
Ah, ma ei tea. Vahel tunnen, et mul polegi enam midagi anda. Ei teadlikult tahtes ega tahtmatult. Üksik vananev naine, pilk päikesest heledaks muutunud ja nahk pidevast värskes õhus viibimisest jumekas ja kuiv. Eh-eh, ma kuivan kokku nagu kasetoht - tõmbun rulli ja siis krimpsu ja pudenen puruks. Minust saab rannaliiv.
Rannametsas käis lõbus elu - lindude lustlik siristamine. Rõõm alanud päevast, lust valgusest, mis seljatas öö.
Naine kõndis piki randa. Ajuti haaras laine tal sammust, aga jäädes tähelepanuta, vabastas selle kohe.
Tuul püüdis lõtva seelikusaba mängima meelitama, aga sellel tuulel polnud jõudu.
Süsi jälgis kadaka alt eemalduvat naist ja lakkus seejärel hoolega käppa. Miski köitis ta tähelepanu. Ta tõstis pilgu ja peatus. Tuul tõi endaga sosinaid. "Ole valvel, ole valvel, ole valvel..."
Nagu ta ei teaks, et see ongi tema põhiline tegevus - olla valvel ja valmis, hoiatada ja ära hoida.
Kunksu selg muudkui kahanes.
Tuul. Tuul andis vargsi aimu kogunevast jõust.
Kommentaarid
Postita kommentaar